Pisike poiss viskab sõbrale liiva silma. Lasteaiaõpetaja manitseb: «Teisele ei tohi liiva silma visata!» Poiss: «Aga mis sinul seal silma sees on, et need nii ilusad on?»
Lasteaiaõpetaja palgalisa tuleb kallidest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapsed on relvituks tegevalt armsad ja siirad, naerab rohekaspruunide silmadega lasteaiaõpetaja Kaari Laar (25). «Töö pakub mulle tohutult rõõmu ja positiivsust,» lisab Laar, kes on Tartus Lotte lasteaia viie-kuueaastaste rühma Kirjud Linnupojad õpetaja.
Just töö emotsionaalses väärtuses peitub Laari arvates põhjus, miks tema ja tema kolleegid on valinud lasteaiaõpetaja kutse. «Raha siin ametis silmi särama ei pane,» tunnistab ta.
Narrimine tegi haiget
Kõrgharidusega Laar teenib lasteaiaõpetajana kuupalka mõnisada krooni üle 7000 puhtalt kätte. Võrdluseks, õpetaja abide netopalk kuus on mõnisada krooni alla 5000.
Kuidas lasteaednikud hakkama saavad? «Üldiselt kehvasti, aga mina saan hakkama, sest mul ei ole suuri kulutusi, nagu lapsi, autot või majalaenu,» räägib Laar. Ta jagab magistriõpinguid lõpetava elukaaslase ja kassiga ühetoalist üürikorterit Turu tänavas.
«Elu lõpuni ei taha küll üürikorteris elada,» raputab ta pead ja poetab, et unistab päris oma kodust. «Aga ma ei tea, millal me niikaugele jõuame. Praegu lepin sellega, et minu põhiline vara koosneb tolmuimejast, külmkapist, fotoaparaadist ja pesumasinast,» muheleb ta.
Majanduslangus mõjutas noort naist nii palju, et üheksaprotsendiline palgatõus, mida lubati lasteaiaõpetajatele 2009. aasta jaanuarist, kestis vaid ühe kuu. «See oli narrimine ja paljud õpetajad tundsid end väga lööduna,» meenutab Laar.
Raha vähesus ei takista
Laari pisut rohkem kui 7000-kroonisest palgast kulub suurem osa söögile ja korterile. Kord kuus, palgapäeval ostab ta tavaliselt ka endale midagi: kas siis mõne uue riideeseme, kosmeetikat või raamatu. «Laristaja ma ei ole. Mõtlen alati enne, kas mul on seda asja vaja,» lisab ta.
Kuigi enamasti elab Laar palgapäevast palgapäevani ja võtab vahel krediitkaardigi appi, üritab ta võimaluse korral raha reisimiseks kõrvale panna. «Reisimine on minu kirg ja nõrkus,» tunnistab neiu, näos kumamas veel mõne nädala taguse Sitsiilia-reisi päike.
Laar usub, et rahanappuse tõttu ei jää tal elus midagi tegemata. «Kui on vähem raha, siis tuleb lihtsalt rohkem planeerida,» tõdeb ta.
Õpetaja lisab, et kuigi raha võimaldab mugavamalt ära elada, ei oleks ta valmis mammonajumalat kummardama ega tegema suure raha eest tööd, mis talle ei meeldi. «Töö peab meeldima ja hing rahul olema,» ütleb ta.
Hiljuti potsatas Laari postkasti eurokalkulaator. «Oeh, oleks võinud neile kuluva raha eest parem lastele mänguväljaku ehitada,» meenutab Laar oma esimest mõtet europakikest nähes. Siis aga klõbistas ta kalkulaatori kollaseid nuppe sõrmede all ja tõdes, et tegelikult on asjakesest kasu ka.
«Ma ei arva, et kalkulaatorit kasutavad ainult pensionärid. Sellest on abi ka noortel, ja miks seda siis häbeneda?» küsib Laar. Ta usub, et paljud, kes praegu eurokalkulaatorite üle nalja viskavad, hakkavad neid jaanuaris kasutama.
Kalkulaatorit pole Laar veel poodi kaasa võtnud, kuid niisama huvi pärast on ta hindu juba eurodes jälginud. «Võõras on. Kroonides tekib kohe taju, kas asi on odav või kallis. Eurodes sellist loomulikku taju veel pole, peab natuke arvestama enne,» selgitab ta.
Igaks juhuks
Euro tulekuks on Laar valmistunud niivõrd, et ostis Sitsiilia-reisilt suure münditaskuga rahakoti. Samuti kavatseb ta igaks juhuks enne uut aastat hambaarsti juures ära käia. «Sõbranna ütles, et laseb enne eurot hambad üle vaadata, sest pärast lähevad hinnad äkki kallimaks,» paljastab Laar, miks temagi plaanib lähiajal hambaarsti külastada.
«Euro on sent,» hõikab õpetaja Kaari üks paljudest hoolealustest Helena.
Mida euroga teha saab?
«Panka viia.»
Rühmakaaslane Ketlin lisab: «Osta saab ka ju sellega.»
Laste seas lihtsalt Kaariks hüütav õpetaja nendib, et uue aasta alguses tuleb ka lastele euroteemat tutvustada, rahatähti vaadata, ise eurosid joonistada ja poodi mängida. «Raha ei paku nii väikestele eriti huvi, aga nad saavad raha tähendusest aru küll,» ütleb õpetaja.
Ta räägib, et lapsed küsivad vahel naerma ajavalt tõsise näoga, millal majanduskriis läbi saab, kuid küllap jaanuaris uurivad mudilased rohkem euro kohta. «Nad oskavad hästi jäljendada, mida on vanematelt või meediast kuulnud, isegi kui nad ei saa aru, mis majanduskriis on,» selgitab õpetaja.
Kaari, Kaari!
Et oleks, mida tulevikus oma lastele näidata ja meenutada, tegi Laar mõne kuu eest endale Eesti kroonide kogu. «Ainult 500-kroonist ei raatsinud seisma jätta, aga võib-olla aasta lõpus panen ka selle kõrvale,» kaalutleb ta.
Noor lasteaiaõpetaja ei usu, et euro tulek tema elus suurt midagi muudab, sest palk ja kulutused jäävad ikka enam-vähem samaks. «Raha on uus, aga elu läheb vanaviisi edasi,» usub Laar.
Ta lisab, et mittemateriaalseid väärtusi – seda, mis Laari meelest elus kõige olulisem – ei suuda euro tulek ammugi kõigutada. «Lapsed jooksevad mulle ikka hommikul vastu, hüüavad «Kaari, Kaari!» ja teevad kõvasti kalli,» lausub Kirjude Linnupoegade õpetaja Laar.
KAS TEATE?
Lasteaiaõpetaja Kaari Laar kulutas eelmisel nädalal umbes 2112 krooni ehk 135 eurot. Söögile kulus 1000 krooni. Muud väljaminekud olid sellised, mida iga nädal teha ei ole vaja. Näiteks ostis ta kassile 427-kroonise kassitoidu, millest jätkub miisule kaheks kuuks nosimist.
Samuti vajas väljavahetamist iga päev bussiga tööle sõitva lasteaiaõpetaja bussisõidu kvartalikaart, mis maksis 625 krooni. Läinud nädalal käis Kaari Laar ka Tallinnas õel külas. See oli soodne reis, sest minnes ostis ta 60-kroonise noortepileti ning tagasi sai vanemate autoga.