Tuleviku ametimehed kaesid tööd

Valguskiir teadmatuses Foto: Sille Annuk

Rahvasuu räägib, et kõige mõnusam tegevus on vaadata, kuidas teised tööd teevad. Seega oli eile üle Eesti umbes 2000 abituriendil ütlemata tore päev.
    

Tartu noortest käis töövarjuks 530 keskkooli vanima klassi õpilast, kel järgmisel aastal vaja teha valik edasiõppimiseks. Lisaks tulid Tartusse varjutama maakonnanoored ning mõned ka teistest linnadest-maakondadest.

Kõige rohkem pakkus noortele huvi haiglatöö – kliinikumi asutustes oli vähemalt 130 abiturienti. Populaarsuselt järgmine oli politseimaja, kus eile oli 65 noort. Lisaks käidi vaatamas muu hulgas arhitektide, juuksurite, teadlaste, autoremondilukkseppade ning ka ajakirjanike tööd.

Ootamatu majandamine

«Ma ei kujutanud ette, et õpetaja kohuseks on kogu kiriku ja süsteemi kooshoidmine,» oli leebe häälega Descartes’i lütseumi abiturient Kristel-Maria Viira hämmastunud, kui oli lähemalt saanud tutvuda Pauluse kiriku õpetaja Joel Luhametsa tööülesannete ja päevakavaga. «Nii palju rahaga tegelemist ja lepingute sõlmimist...»

Kristel-Maria Viira plaanib järgmisest sügisest alustada teoloogiaõpinguid ning kirikuõpetaja ametit kaalub ta ühe võimaliku tulevikuväljavaatena. Enda sõnul tahab ta oma maailmapilti avardada, võimalikult palju inimeste erinevuste kohta õppida ja neid mõista. Teise variandina oleks ta soovinud olla filosoofi töövarjuks.

Esimest korda töövarju võõrustanud Joel Luhamets rääkis, et koguduse õpetaja on koguduse elu juht, kogudust ennast võiks aga võrrelda kombinaadiga –  tegutseb supiköök, kirbuturg, müüakse kirjandust, alustatakse lastehoiuga, varsti hakatakse kolumbaariumis urnikohti üürima. «See on puhtmajanduslik ettevõte,» kinnitas Luhamets.

Ühele inimesele käiks see kõik muidugi üle jõu ja õnneks on abilisi, kes toetavad, kuid temal juhina peab siiski kõigest ülevaade olema.

Vererohke päev

«Kartsin, et ei kannata teiste verd, aga polnud midagi,» oli Paidest maaülikooli väikeloomakliinikusse arsti töövarjuks tulnud Dagni-Alice Viidu (vasakul) enesega kahe operatsiooni vahepeal rahul.

Verd voolas loomakliinikus rohkemgi kui tavaliselt, kinnitas peaarst Rainer Hõim (pildil koeraga). «Päris nii me seda ei planeerinud,» tunnistas arst. Ta rääkis, et töövarjud nägid kastreerimist ja kahe koleda kasvaja eemaldamist, hiljem ka põlveoperatsiooni.

Mõned 3.-4. kursuse tudengid on sellistel vererohketel operatsioonidel minestanud, abituriendid seisid aga kindlalt nagu müür.

Kelli Järvemägi (paremal) Ülenurme gümnaasiumist kinnitas, et kirurgiasse sattumine oli vedamine. Mõlemal tüdrukul on peres elusloomi papagoidest koerteni ja rutiinseid läbivaatusi arsti juures on nad ju ennegi näinud.

Päriselt teha ei lastud varjudel loomulikult midagi. «Koerale pai teha võivad, aga see on ka kõik,» ütles Hõim.

Mõlemal tüdrukul on igatahes kindel plaan asuda järgmisel aastal loomaarstiks õppima. Kui ainult ülikooli sisse saaks.

Valguskiir teadmatuses

Politsei igapäevatöö on üsna müstiline asi – mida täpselt igasugused uurijad päevad läbi siis ikkagi teevad?

Nõo reaalgümnaasiumi abituriendid Ester Nugis (paremal) ja Mailis Pütsep läksidki politseimajja just seda välja uurima ja said natuke targemaks. Ära nähti kõik arestimaja kambrid, kätt prooviti lasketiirus ning muidugi tutvuti kümnete paberitega, mida seadusevalvurid peavad kuhjade viisi täitma.

Piirkonnakonstaabel Rauno Arna (keskel) rääkis, et töövarjupäeval üritatakse noortele näidata töö põnevamat poolt, kuigi varitsustele-tagaajamistele neid muidugi segama ei võeta. Küll aga proovitakse näiteks nendele päevadele sättida huvitavamaid ülekuulamisi jms. Ikka seda, mida politseitööst oodatakse.

Igapäevatöös oleneb põnevus aga ikka päevast ja inimestest, kes ette satuvad.

Kindlat plaani politseiniku elukutse valida kummalgi tüdrukul veel ei ole. Ester Nugis on aga kindel, et kui seda teed minna, tahaks ta saada kriminaaluurijaks – see tundub igatahes kõige põnevam.