Krismar Rosin: kui tulid õppima, siis õpi

Krismar Rosin. Foto: Urmas Luik

Jah, kallis tudeng, ma tean seda köögidilemmat. On varahommik, köögiaknast puhub kõle ja külm sügistuul, kõrvaltoas põõnab korterikaaslane, teki sisse mässitud ja rahul, et loengule tuleb minna alles kella kaheteistkümne paiku. Dilemma: minna või mitte? Muidugi mine. Mina arvan, et nii on parem.

Las ma selgitan. Praegu just siinsamas mustas köögis viibides – muide, pliidilt võib peale kuivanud ja kõrbenud pelmeenide, sardellide ja praekartulite leida ka ketšupi, rasva ja maitseaine laike – jõuab mulle miski kohale. Nimelt: olles tudeng, ei ole ma siiamaani ära õppinud kahte asja – kartulite koorimist ja «Gaudeamust».

Kartuleid koorin oma tehnikaga ehk lõikan koori maha, kuigi mitmed spetsialistid, näiteks minu armas mamma, sellise raiskamisega rahul ei oleks.

Edasi «Gaudeamus». Võib-olla satun oma otsekohesusega kaasüliõpilaste vihase pilgu alla, aga ma ei kavatsegi seda õppida. Miks?

Esiteks on tobe esitada lugu, mille tähendust sa ei tea. Tõlge võib olla ja sa võid selle sõna-sõnalt pähe õppida, aga peaaegu manalasse läinud keeles laulmine ei anna kuidagi tudenglikku särtsu, noorust ega visadust juurde. Õnneks lootus sureb teadupärast viimasena ja, kallid tudengid, ehk varsti leelotan koos teiega arusaamatuid lauseid.

Pidu peo otsa

Muidugi oleme siin kõik palju õppinud. Alustame kas või köögist. Igaüks teab, et kalapulkade hind ei määra kvaliteeti. Isiklikult soovitan kaksteist krooni maksvaid Esva kalapulki, samas kui kord ostetud kahekümne viie kroonised kalapulgad oleksid isegi näljahädas viimaseks õlekõrreks.

Ent lähme üldisemate saavutuste juurde. Iga esmatudeng on korralikult pidu pannud. Eelkõige seisab selle eest üliõpilasesindus, korraldades mitmesuguseid rebaste ristimisi.

Ristimisi on tohutult. Teaduskonna ja kursuse, sõbra kursuse ja teaduskonna, ülekoolilised, linna, tudengipäevade, riigiteadlaste, Savisaare fännide, Viktor Belõi grammatikakursuste retsimised – valik on lai ja mitmekülgne.

Muidugi liialdasin veidi nende väljamõtlemisega, kuid mõte on selles, et neid on palju, ja lisaks loob tudeng ise oma «ristimisi» ja «retsimisi». Ma kardan, et olen käinud juba viiel.

Peale selle igasugused päevad, pubirallid, laulupeod, karnevalid, maskeraadid, filmiõhtud, klubipeod. Ausalt öeldes, kallis üliõpilasesindus, me ei jõua nii palju pidutseda – äkki tõmbaks ürituste arvu koomale? Meil on õppida ka vaja.

Nende kõrval on enamik proovinud kuu aega jänest sõita, loomaaias laamasid vaadanud, taarat ära viinud, vale bussi, trammi või trolliga sõitnud. Uued ringid, rahvatants, koorid, foto- ja raamatuklubid, seltsid ja korporatsioonid, tantsu- ja sporditrennid.

Nüüd tuleb tähtis osa. Nimelt pead sa niimoodi, kallis köögis istuja, rääkima oma emmele, issile ja vanaemale.

Jah, Itaalia ajaloos läheb mul hästi, Weberi bürokraatia mudelid on kõige inspireerivamad asjad maailmas, anatoomiatunnis tean kõiki vastuseid, reklaamiteooria pani mind maailma teistmoodi nägema, Tunne Kelami juhitüüp on mulle eeskujuks, aineregistri koostamise oskusega saan tööd, semiootikatund tegi mind paremaks inimeseks.

See loetelu on kokku pandud tuttavate, sõprade või sõbrannade erialadest, ärge jumala eest arvake, et avalik haldus nii laiapõhjaline eriala on.

Kõigest natuke

Paraku jõuan jälle musta köögi ja köögidilemma juurde. Minna või mitte? Muidugi mine! Meie kõrgharidus on üsna heal tasemel, kuid samas pealiskaudne: inimene ei saa enamasti kindlale valdkonnale spetsialiseeruda, vaid saab oma valdkonnast üldised teadmised, nii-öelda teab kõigest kõike.

Näiteks saame meie Tallinna Tehnikaülikooli avalikus halduses või saab mu sõber Tallinna Ülikooli riigiteaduse erialalt alusteadmisi riigijuhtimisest, poliitikast, sotsiaalpoliitikast, õigusteadusest ja paljudest teistest sarnastest valdkondadest, kuid spetsiifilised valdkonnad, näiteks tervishoiu- ja kultuuripoliitika, jäävad teadmata kadunuks.

Kultuuriteaduste õppimine annab sõbrannale laia arusaama kultuurikorraldusest, kuid vajaka jääb projekti- ja personalijuhtimise ainetest, mis aitaksid tal kujuneda kultuuriteaduste spetsialistiks. Teaduste õppimine aga tähendabki seda, et sinust saab teatud ala spetsialist.

Ajaloo tundmine võib teha mu Tartu sõbrast targa ajaloolase, aga et saada õpetajaks (kui ta tahab), on vaja õppida ka pedagoogikat. Ja õppides pedagoogika aineid, võiks õpingutele lisada ka teatud suuna, mis valdkonna õpetajaks tahetakse saada.

Need on mõned näited, mis illustreerivad just humanitaarõppesuundade pinnapealsust: saadakse kõigest kõike, kuid tegelikult väga vähe.

Inseneri-, meditsiini- ja IT-erialadel on lihtsam: teoreetiliselt ongi õppekavad seotud tulevase töökoha ehk tööturu nõuetega. EKA erialad keskenduvadki kindlale kunstivaldkonnale.

Niisiis, humanitaartudeng, sul tuleb loengusse minna juba sellepärast, et muidu saad piskust veel vähem. Mida vähem käid, seda tühjem on õhk, mida su vanemad keskmiselt 40 000 krooni aastas makstes ostavad. Lisaks korteriüürid, kommunaalmaksed, toidu-, trenni- ja peopanemise kulud. Kui seda mõistad, on juba lihtsam. Mina mõistsin, kuigi mul on riigieelarvelisel kohal olles lihtsam.

Tähtis on teha

Kui sa end juba loengusse vead, ürita mõelda oma tulevikust.

Paljud võtavad ülikooli kohana, kus noorust pikendada, elada igavese üliõpilase elu, vanemate kulul. Häbi peaks olema – mida kiiremini saad iseseisvaks, seda väiksem on ühiskonna süüdistav pilk.

Kui oled selgeks teinud oma eriala sisu, julge kaaluda ka katkestamist – vale on õppida aineid, mis sulle ei sobi. Kui aga eriala sobib, disaini õppekava oma tulevikusoovide, -ootuste ja eesmärgi kohaseks.

Kui kõiki aineid ei õpetata Eesti ülikoolides, võib ju minna välismaale, aga ligilähedasi, sarnaseid või suunavaid õppeaineid leidub meiegi programmides. Kui mitte koduülikoolis, siis mõnes teises – meil on ju võimalus ka teiste ülikoolide aineid võtta.

Kuigi esimesel semestril oli enamikul kohustus tüüpõpingukava järgida, avaneb teisel kursusel meie võimalus – analüüsige ja tehke oma õpingutes korrektiive, spetsialiseeruge kui vähegi võimalik ja kaotage mõttetud ained.

Kell on kuus hommikul. Novembri kõle tuul ajab kananaha peale ja toob halbu uudiseid. Eestis on ligikaudu kümme protsenti töötuid, Soomes umbes 300 000, Kreeka ja Iirimaa tõmbavad Euroopa Liidule vett peale. Minna või mitte? Kas olla kümne protsendi sees või väljas?

Isegi kui lähed, võid ikka olla kümne protsendi sees. Aga meil on noorteorganisatsioone, näiteks AIESEC, kus arendada oma juhtimisoskusi. Ülikooli kõrvalt võib teha osakoormusega lihttöid – ka need aitavad kogemusi kogeda, töötegemisega harjuda, keeli praktiseerida jne. Tähtis on, et sa midagi teed.

Veel tähtsam on, et sa ka köögis olles midagi muuta tahad. Olgu tegu enda elu, globaalse probleemi, rahalise seisu, loomade varjupaiga või ungarlastega, kes arvasid, et Eestis elavad jääkarud.

Alustuseks võiks teha oma köögi korda. Minul on sellega raskusi ja püüan peituda oma lemmikkirjaniku Bukowski arvamuse taha, et inimese vaimuerksust saab hinnata tema köögi olukorra järgi – mida rohkem sassis, seda loomingulisem, intelligentsem ja andekam inimene. Muidugi on see täielik jama, tehke kõik köögid korda!