Lavastuses elustuvad lapse mõtted

Marite H. Butkaite
, teatrikriitik ja dramaturg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Finn Poulseni lavastatud etenduses "Veebruariöö" mängivad Ingrid Isotamm, (paremal),Kärt Reemann ja Andres Dvinjaninov.
Finn Poulseni lavastatud etenduses "Veebruariöö" mängivad Ingrid Isotamm, (paremal),Kärt Reemann ja Andres Dvinjaninov. Foto: Margus Ansu

Detsembri algus tähendab akna taga piiluvaid päkapikke, jõuluootust ja seda, et teatrites tulevad välja uued lasteetendused. Karlova teatris alustas lavateed nende esimene lastelavastus “Veebruariöö

Rootsi näitekirjaniku Steffan Göthe 1972. aastal kirjutatud debüütnäidend on päevakajaline ka praegugi, sest lapsed jäävad lasteks olenemata muutuvast aastaarvust.

Finn Poulsen on lavale seadnud loo, mis tuletab täiskasvanutele meelde, et laste jaoks võivad pisikesed asjad olla suured. Üks veidi nihu läinud kooliekskursioon võib lapse tükiks ajaks segadusse ajada ja õhtune uni ei taha kuidagi tulla. Väikesele vaatajale proovib lavastus aga seletada, kuidas oma tunnete ja mõtetega hakkama saada.

Selle poolest sarnaneb “Veebruariöö” hittanimatsiooniga “Pahupidi”, kuid tunnete asemel on ülekaalus ellu ärganud mõtted. Mõtted on välimuselt kõik ühtmoodi hallides pükstes ja siniseruudulistes särkides, kuid olemus ja sisu on neil väga erinev.

Une-eelseid mõtteid kehastavad Ingrid Isotamm, Kärt Reemann ja Andres Dvinjaninov. Isotamme tegelane on väga särav ja elurõõmus, Reemann aga tõsisem ja Dvinjaninovi karakter poisilikult krutskeid täis. Kõik kolm moodustavad tegusa ja mängulise ansambli, kes naerutab nii väikesi kui suuri.

Esietendusel paistis, et lapsed võtsid nähtu hästi vastu: reageering oli elav ja naeruturtsatusi palju. Ka pikkuse poolest on lavastus lapsega arvestav ehk 45 minutit.

Ülesehituselt on “Veebruariöö” hüplik ja episoodilik. Täpselt nagu meie endi mõttedki, mis hüppavad ühelt teemalt teisele, teiselt kolmandale ja jõuavad ringiga algusesse tagasi.

Laval nähtu on äratuntav nii lastele kui ka nende vanematele: mõtted seoses möödunud päevaga, mõtted argipäevast, mõtted fantaasiamaailmast. Mõtted ka sellest, kuidas enda jaoks üks juhtum ära seletada ja oma peas lahendada. Tegelased vaagivad ekskursioonil juhtunut mitme nurga alt. Saab selgeks, et katki läinud termos pole maailma lõpp ja ehk saab ka klassi “paha poisiga” asjad selgeks rääkida.

Lavakujundus on minimalistlik, kuid täpne. Sama võib öelda terve lavastuse kohta: väga väheste vahenditega on saavutatud palju ning see annab võimaluse paista silma sisul ja mängulustil.

Laval olev tool ja uks on ülielusuurused ning tekitavad seeläbi tunde, et laval olevad täiskasvanud on tegelikult lapsed. Lastele aga seda, et laval olijatega on kergem samastuda. “Veebruariöö” on lastega arvestav mänguline lavastus, mis vastab ehk nii mõnelegi lapse küsimusele mõtete kohta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles