«Ukraina fragmendid» ärgitasid vaatajaid küsima

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast esilinastust. Inna Śulźenko ja Vahur Laiapea.
Pärast esilinastust. Inna Śulźenko ja Vahur Laiapea. Foto: Aime Jõgi

Dokumentaalfilmi «Ukraina fragmendid» esitlusel Tartus Genialistide klubis viibis üle poolesaja inimese, kellest keegi pärast seansi lõppu minema ei kiirustanud, vaid kes eelistasid kõik Ukrainast rohkem teada.

Reźissöör Vahur Laiapea oli koos oma loo peategelase Inna Śulźenkoga pakkunud vaatajaile fragmentaalseid pilte, millel puudus ühtne süžee, kuid mille sidusid tervikuks Ukraina, sõda ja inimesed. Need, kes olid jäänud sõja jalgu ning teised, kes püüdsid neid aidata.

Inna Śulźenkogi on Ukrainas sisepõgenik, kes on lahkunud Luganskist ja kes nüüd elab Dnipropetrovskis ning kellest on saanud üks Eesti Pagulasabi Ukraina töötajaist.

Vahur Laiapea filmikaamera jälgiski teda ühel ülestõusmispühade eelsel humanitaarabi missioonil tänavu aprillis, mil Inna käis jagamas toidu- ja meditsiiniabi külakestes, kuhu ükski abiorganisatsioon veel jõudnud polnud. Need inimesed elasid mõnikord koguni kahe tulejoone vahel, omamata ei gaasi ega elektrit ega täpsemat infot välismaailmast.

Filmis on kaadrid Ukraina võitlejaist, kes räägivad, miks nad on rindel ning ei kusagil mujal, vanakestest, kes näitavad, millistes varjendites on nad nädalate kaupa elama pidanud, meestest tulejoonel, kes ei ole rahul Ukraina valitsusega. Seal on kaadreid sõjatsoonile lähedasest koolist ja haiglast ning sõdureist, kes saavad ülestõusmispühade eel pakke, millesse on armastusega pakitud piduroog, nende enda kaasmaalaste küpsetatud pasha.

Vahur Laiapea selgitas, et tal oli filmi lõpus ka laenatud kaadreid organisatsioonilt Must Tulp, kelle liikmed käivad langenud meeste maiseid jäänuseid kontrollpunktide tagant ära toomas ning matavad neid ümber nummerdatud kalmudesse, lootes et tulevikus on neid siiski võimalik ka tuvastada ja kalmudele nimed kirjutada.

Inna Śulźenko ütles pärast filmi, et ta ise paistis neis kaadrites ühe väga karmi humanitaarabitöötajana, kes jagab käske paremale ja vasakule ning muudkui kiirustab inimesi takka. Ta selgitas, et konkreetsus ja kiirus olid hädavajalikud, et abi jõuaks võimalikult paljude hädalisteni ning et pikad maanteesõidud ei jääks päeva lõpul päris pimeda kätte, mil liikuda oli ohtlik.

Ka tuli tal range olla purjus inimestega suheldes ning läbi näha neid inimesi, kes püüdsid abijagajalt rohkem toidupakke välja meelitada.

Toiduabi- ja esmaste meditsiinivahendite pakid olid kokku pandud Ukrainas, aga raha eest, mida Eesti Pagulasabi organisatsioon oli kogunud Eestist.

Ühele perele antud toidupakist, mis koosnes kuivainetest ja konservidest, jätkus peaaegu kuuks ajaks.

Küsimuse peale, mis on praeguseks neis Ida-Ukraina piirkondades muutunud, kõlas Inna Śulźenkolt vastus, et palju mitte midagi. On vaid veel rohkem põgenikke, kes on oma kodud maha jätnud ning püüdnud ennast sisse seada mujal. Samas on nende piirkondade põgenikel korterit ükskõik kus mujal Ukrainas üürida keeruline, sest passi sissekirjutus reedab kohe, kust nad pärit, ja üürileandjad ei julge riskida.

Nii Punase Risti kui teiste organisatsioonide abi päralejõudmine taolistesse ohtlikesse piirkondadesse on ka praegu väga raske. Kui palju elab neis veel rahvast, ei oska keegi öelda.

Filmi Tartu linastusel olid kohal ka teised Eesti Pagulasabi Ukraina töötajad – Tanja Lõkova ja Igor Jesaulov, kes on Eestis viibinud terve see nädal. Samuti Eesti vabatahtlikud, kes on vabatahtlikutööd käinud tegemas Ida-Ukrainas ning Eesti Pagulasabi teised siinsed töötajad ja neile pöidlahoidjad.

Järgmisena peaksid «Ukraina fragmendid» jõudma televisiooni.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles