Sakala korporatsiooni konvendihoones esitleti 4. detsembri õhtul Tartu ülikooli võrdleva usuteaduse professori Tarmo Kulmari 65. sünnipäevale pühendatud teost «When Gods Spoke: Researches and Reflections on Religious Phenomena and Artefacts. Studia in Honorem Tarmo Kulmar».
Tarmo Kulmari - keda orientalistist kolleeg Märt Läänemets on tabavalt nimetanud muinasteaduste kümnevõistlejaks - laiast haardest annab ilmekat tunnistust tema hariduskäik: 1975.a lõpetas ta Tartu ülikooli ajaloo eriala arheoloogina, 1991. aastal lõpetas samas psühholoogia eriala ning veel samal aastal kaitses magistritöö eesti filoloogias folkloristika alal. Doktorikraadi sai ta aga 1994.a hoopis taasavatud usuteaduskonnast. Tarmo Kulmar on muu hulgas töötanud Ugala teatri kirjandusala juhatajana, 2004.a ordineeriti ta EELK õpetajaks, lisaks kuulub ta Kaitseliidu Tartu maleva akadeemilisse malevkonda ning tegutseb korp! Sakalas aktiivse vilistlasena.
Pühendusteose piduliku esitluse järel leidis Tarmo Kulmar pisut aega, et vastata mõnele Tartu Postimehe küsimusele.
Härra Kulmar, lubage esmalt üks kompliment! Õppisin usuteaduskonnas kümmekond aastat tagasi ning võrreldes selle ajaga pole te karvavõrdki vanemaks jäänud. Mis on teie suurepärase füüsilise vormi saladus?
Eks see vist on geenidest. Üldse minu suguvõsas vanemas eas inimesed on kuidagi nooremad välja näinud.
Mis tundeid tekitab teis täna esitletud pühendusteos? Nagu oma tänukõnes naljatamisi mainisite, võib see olla ju ka vihje, et mingu vana inimene pensionile ära…
Oh ei, muidugi ma tegin nalja. Tegelikult on mul taolise tunnustuse üle äärmiselt hea meel, ma olen väga uhke ja liigutatud, et nii palju sõpru ja kolleege nii Eestis kui ka välismaal on otsustanud selle ettevõtmisega liituda. Mul on tõsiselt hea meel ja ma tahan kõiki tegijaid siiralt tänada.
Teie õnnitlejate ring oli äärmiselt lai, alates usuteaduskonna inimestest kuni Kaitseliiduni välja. Te tegutsete väga aktiivselt väga paljudel aladel ja nagu siin kõnedes ka märgiti, teete te kõiki asju suure põhjalikkusega. Kuidas te seda kõike jaksate?
Ei, ma ei olegi nii aktiivne olnud – natuke siin ja natuke seal ja ma ei teagi, kuidas see on niiviisi kujunenud aastakümnetega.
Rääkides pisut teist kui teadlasest, siis millised uurimisteemad teile endale nende aastakümnete jooksul kõige huvipakkuvamad või kallimad on olnud?
Pean välja tooma kolm valdkonda: esiteks Kolumbuse eelne Ameerika, eriti muistne Peruu, siis muistsed India ja Hiina ja Jaapani religioonid ja filosoofiad ja viimaks üks vähemalt veerand sajandi vanune armastus, nimelt totalitaarse riigi teooria.
Kuid ehk on ka mõned teemad, mille puhul praegu mõtlete, et oleks võinud nendega natuke rohkem tegeleda või tunnete kahetsust, et mingid asjad on jäänud hoopis uurimata?
Ei jõua kõike! Aga ehk tulevikus, praegu ei oska muidugi midagi lubada.
Aga mis tulevikuplaanid hetkel on?
Tahaks ikka nii kaua kuni tervist on nende asjadega tegeleda, sest ega tudengid ei lase ju ära!
Arvamus
Arho Tuhkru, Tartu ülikooli usuteaduskonna vilistlane, Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja
Tarmoga tulevad alati meelde kõrged lood. Nii seostub mulle just temaga üks vana ladinakeelne ütelus aquila non captat muscas ehk kotkas ei püüa kärbseid. Seda võib küll öelda, et isand Kulmar on see, kes tegeleb kõrgete ja oluliste asjadega. Ta seab sihid ja aitab ja innustab oma õpilasi ja kaaslasi vaatama just kõrgest pilgust. Ehk unusta ära tühi-tähi, vaata kõrgemale ja tegele nende asjadega, mis on aegade algusest olemas. Kui sul on ruumi tiibu sirutada ja on võimalus tõusta kõrgustesse, siis tuleb ka vaadata kõrgustest.