Endli suupillilugude ja armastuslaulude kontsert
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
3. detsember 2015, 11:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/12/02/4761381t1h2b8e.jpg)
Elutoas mängib televiisor. Käib vist «Kirgede torm». Helmi on oma tugitoolis tukkuma jäänud. Hillar ja Alma käivad edasi-tagasi. Mõned kliendid istuvad laua ääres nii, nagu nad hommikust sinna jäid.
Mina seisan keset tuba ning kujutan ette, et see on minu kuningriik ja minu vanakesed.
Diivanil istub Endel.
«Too mu toast suupill!» ütleb ta ootamatult.
Ma ei usu oma kõrvu. Maja hooldusjuht Juta Kadajane oli mulle rääkinud küll, et veel eelmisel suvel mängis Endel pilli, aga nüüd on ta viletsamaks jäänud ning enam ei mängi.
Jooksen koridori pidi kõik uksetagused läbi, aga olen nii elevil, et ei leia esimese hooga Endli toa nimesilti üles, ja jooksen teist korda.
Suupill on öökapi ülemises sahtlis. Suzuki Harmonica – ilusti karbis. Võtan ja viin Endlile.
Endel puhub hakatuseks mõned akordid, otsib viisijuppi. Näib, et midagi head ei tule meelde, et kõik lood on kuskil kinni.
«Kas sa mustlaselaulu oskad?» küsin ettevaatlikult, ja ümisen sõnu, et oh millal saaksin kord mustlasena ...
Endel mängib mustlaseloo nagu naksti ära.
«Aga üks kask meil kasvas õues?» tellin järgmisena. Seegi lugu tuleb, ei mingit küsimust.
Esimese korruse kliendid Hillar ja Alma ei käi enam toas edasi-tagasi, vaid on seisatanud. Ka Marta, kes muidu silub diivanikattel iga kortsu, on oma töö unustanud ja taob kaht kätt kokku.
Siis võtab Endel pilli suult, köhatab ja asub kena baritonihäälega laulma lugu Klaarast: «Oo, Santa Klaara, sind nägin tantsimas ma, ja sinu ilu mind hullutas.»
Siis mängib sama viisi pilli peal järele. Ma pole seda lugu kunagi kuulnud, see on kadunud laulude varasalvest. Ja nii läheb Endel edasi mitme looga.
Et kõigepealt laulab sõnad ette ja pärast mängib viisi veel suupillil üle.
Püüan iga kord mõne rea meelde jätta, ja kui ta suupillil alustab, siis vaikselt kaasa laulda.
Endel ütleb: «Sa laulad hästi!» Mina mõtlen, kas võib toredamat asja elus juhtuda kui see Endliga koos musitseerimine!
Me saame sõpradeks. Pillilugude vahel räägime maast ja ilmast.
Endel on terve elu töötanud autojuhina. Pilli mängib lapsest saati. Endel ütleb, et Eesti Wabariigi ajal oli igal poisikesel pill suus. Tema mängis aga kõiki pille, ka akordionit ja puhkpilli. Oleks võinud muusikat õppimagi minna.
Akordioniga seoses tuleb talle meelde, kuidas ta kolhoosipidudel terve õhtu teistele tantsuks mängis.
Sõja ajal värvati Endel aga Saksa väkke. Kuskil Tšehhis murdsid Vene tankid rindest läbi ning ta sattus venelaste kätte vangi, ja siis töötas Minski lähedal telliskivitehases.
Kui teda sealt ükskord koju Eestisse lasti, pidi ta kogu elu kartma seda, et teda fašistiks hüütakse. Ei pääsenud edasi õppima ega midagi.
Endlil on naine ja tütar, kes teda vaatamas käivad. Endel on ehitanud Tartusse oma maja ning ütleb mulle tänava nime ja maja numbri, kus ta kodu asub.
Endlil on nii suur hoog sees, et mängib ka pärast lõunat oma suupilli edasi.
«Hoo, Susanna, hoo, Susanna, miks sa mulle musi ei anna ...» ja «Mere kaldal särab taevas ...»
Hooldekeskuse maja pealt tuleb üks ja teinegi töötaja kuulama, kuidas Endel jälle mängib.
«Roosid, mis kord sulle saatsin, siis veel noored olime ... Roosid, roosid … armastus on üürike ...»
Endel on 94-aastane.