32 tundi hooldajana: kogetu kisub mu lõhki

Üks hooldaja ülesandeid on klientidele sageli juua pakkuda, mida hooldajaks asunud reporter Aime Jõgi sellel pildil just teha püüab. Foto: Kristjan Teedema

Tartu Postimehe ajakirjanik Aime Jõgi käis Nõlvaku hooldekeskuses proovimas, kas ja kuidas ta saab hooldaja ametiga hakkama. Ta töötas seal kolm päeva - kokku 32 tundi.

Mitte keegi ei usu, et temaga võiks niimoodi minna. Et ühel päeval ei jõua ta enam käia ega rääkida. Et ta ei pääse ilma kõrvalise abita voodisse ega voodist välja. Et ei jõua lusikat käes hoida. Et ei mäleta, mis tööd ta tegi.

See võib juhtuda. Ükskõik, kas oled elanud koduta või ehitanud mitu maja, istunud vangis või töötanud advokaadina, olnud tavaline autojuht või seisnud suure asutuse eesotsas, elanud teistele märkamatult või olnud inimene, kellele kõik tema ilu ja jõukuse pärast järele vaatasid.

Tartu vaimse tervise hooldekeskuse Nõlvaku majas elab 46 inimest. Ühel hommikul ütles üks töötaja oma klientide kohta väga tabavalt, et nad kas naeravad või nutavad.

Nii see ongi. Nad kas naeravad või nutavad. Või siis räägivad rumalaid sõnu. Või kõnnivad terve päev edasi-tagasi.

12. novembril ilmus Eesti Päevalehes lugu, kuidas üks eakas naine jäi Nõlvaku hooldekeskuses raskes seisus tähelepanuta ning sattus surmasuhu.

Samal päeval saatsin ma hooldekeskuse juhatajale Indrek Soonistele kirja küsimusega, kas ta on nõus mind tööle võtma. «Te ju võtate mõnikord majja minusuguseid algajaid, otse tänavalt, ja õpetate kohapeal,» põhjendasin.

Sooniste mõtles pisut ning oli nõus. Küsis ainult, kas ma ei karda. Ma arvasin, et mitte.

Mul ei olnud plaani Nõlvaku hooldekeskusesse tööle minna ei süüdistaja ega kaitsjana. Tahtsin lihtsalt teada rohkem, kui annab üks tunnine intervjuu asutuse juhiga või ekskursioon mööda maja.

Et kes seal siis elavad, töötavad ja milline see maailm on.

Tegin kopsuröntgeni ja sain perearstilt tervisetõendi. Lugesin läbi ametijuhendi ja muud eeskirjad, süvenesin evakuatsiooniplaani ja juhistesse neis olukordades, kui midagi erakorralist peaks majas juhtuma.

Viibisin Nõlvaku hooldekeskuses hooldajana kokku 32 tundi. Tegin seal kaheksatunnise tööpäeva ning kohe järgmisel hommikul teise, 24-tunnise töö-ööpäeva. Minu töötasuks sai 3,08 eurot tunnis.

Kui lõpetasin, tundsin, et muljed kisuvad mu lõhki. Ka nüüd ei ole ma kindel, kuidas kirjutada või millest kirjutamata jätta.

Esimene päev: teine korrus

Tunnen pissilõhna. Mõtlen, kui kaua ma selles lõhnas vastu pean.

Siis märkan üht väikesekasvulist hooldajat, kõrged kummisäärikud jalas. Ta nimi on Maie Kõllamets ja ta ei ole enam noor. Kummisaapad on tal jalas sellepärast, et sel päeval on sellel korrusel pesupäev.

Löön Maiega kampa ja me lähme koos duširuumi. Ruumis on juba kaks hooldajat, kes toimetavad parasjagu pesust tulnud ratastoolimehega.

Ühel neist on käes lina ja ta on põlvili põrandal. See on peaaegu ilus vaatepilt, kuidas üks heledajuukseline naine on vana mehe ees põlvili ja kuivatab ta löntsivajunud keha.  

Teine hooldaja on kummargil ja püüab lõigata ratastoolimehe varbaküüsi. Mees naerab, sest kardab kõdi. Küüsi ei ole lihtne lõigata. Lõpuks ajab kummargil hooldaja selja sirgeks ja ma näen, kuidas ta nägu leemendab. Hooldaja ütleb, et ta silmad on higi täis ja ei näe enam hästi. Mul ei ole õrna aimu, mitmes klient neil parasjagu pestud, kuivatatud ja riietatud sai.

Inimesi tuuakse ja viiakse. Ühel ei ole olnud kõht korras ja kui ta mähe ära võetakse, valgub kaka mööda reit alla.

«Oi, oi, mis siin on,» ütleb hooldaja ja asub veel kiiremini toimetama.

Järgmine klient on tujust ära. «Aitab küll! Aitab küll, aitab küll!» täristab see mees, kui Maie ta selga peseb.

Ta käsi käib üles-alla, nagu tahaks lüüa. Maie tõmbub vilkalt eemale. Hiljem saan teada, et Maie on 72-aastane.

Kolmas klient on erakordselt tubli. Ratastega pesutooli ei vaja, istub seina küljes olevale klapptoolile ja nühib ennast harjaga, naeratab. Maie puhkab kätt ning naeratab vastu.

Maiuspala

Lõpuks tuuakse mees, kelle kohta töötajad natuke aega tagasi ütlesid, et tema jätame viimaseks.

Mees näib tugev, kõnnib omal jalal. Aga ikka hoiavad hooldajad teda mõlemalt poolt kinni. Duširuumi tuleb veel üks naine abiks.

Mees on sirge nagu mastimänd ning selline, kes kogu oma raskusega tahaks maha kukkuda. Kukkumiskalle on ukse poole. Abiväeks tulnud hooldaja on pikk sportlik tüdruk, kes ajal, kui teised meest külgedelt kinni hoiavad, suudab ta kallet tagasi suruda.

Ja Maie peseb kibekiiresti. Terve ruum on pritsmeid ja auru täis. Kui hoidjate jõud raugeks, põgeneks mees vaannitoast ka püksata.

Sedasama meest riietades näen perfektset tööjaotust. Ühed käed kuivatavad, teised panevad selga särgi, kolmandad mähkme, neljandad tõstavad püksid üles. Astumise pealt sätitakse talle jalga sussid. Peab väga osav olema, et näpud mehe talla all muljuda ei saaks. Vaatan seda stseeni nagu filmi.

Lõpuks pääseb pesust tulnud puhaste riietega tugev mees uksest välja ja lausub ropud sõnad, mida ma ei saa siin kirja panna. Hooldajad hingavad kergelt ja heidavad nalja.

Mul käib pea ringi. Asju, mille üle imestada, jätkub.

Tahan teada, miks pannakse klientidele püksid jalga tagurpidi. Märkan, et olgu need luku või nööpidega, ikka käivad need jalga nii, et lotendav tagumik on ees ja värvlikinnitus selja taga. Kui püksid osutuvad liiga avaraks, siis seotakse need tagant kinni paelaga.

Põhjus on seesama pissilõhn, mis mind hommikul vastu võttis. Õigemini võitlus selle haisuga. Kliendid topivad muidu käe värvli vahelt sisse, kisuvad mähkme vahelt kaka välja ning määrivad sellega kokku nii voodid, kraanikausid, uksed kui ka seinad.

On neid, kes kisuvad välja noku ning pissivad toanurka või seina äärde. Piss valgub põranda- ja seinaliistude vahele. Pese, palju tahad, õhuta, kaua jõuad – hais kleepub kõikjale.

Ühepajatoit ja jogurt

Saabub lõuna. Osa kliente seatakse laua taha varakult ja pannakse kilepõlled ette. Neil, kel pole kannatust oodata, lubatakse kuni viimase hetkeni diivanil istuda.

Kilepõllede ettepanemisega tuleb olla ettevaatlik, sest kui kohe süüa ei saa, võib mõni ka selle puruks rebida. Kel hambad viletsad, saavad ühepajatoidu püreestatult, teised tavalisel kujul. Hooldaja peab iga inimest tundma.

Selles loos pean ma kõikidele klientidele panema uued nimed, sest ma olen lubanud, et hoian saladuses nende inimeste delikaatseid isikuandmeid. Hooldekodus on kõik delikaatne, ka söömine ja magamine.

Aliide kastab näpu püree sisse ja torkab selle suhu. Hooldaja asetab talle lusika näppude vahele ja nüüd tuleb Aliidele meelde, milleks on lusikas – sööb kenasti.

Helena toimetab oma roa kohal väga tasakesi. Mitte et tal isu ei oleks, lihtsalt söömine võtab palju aega.

Georg on seesama mees, kes pesemise ajal täristas: «Aitab küll, aitab küll!» Laua taga on ta vaikne nagu talleke. Sööb pool portsu ära ja jääb ootama. Hooldaja tuleb ja küsib, kas Georg vajab ehk abi. Georg noogutab ja ajab suu lusika ootuses ilusti lahti.

Pärast lõunat on habemed. Hooldaja Maie Kõllamets särab heameelest, kui pärast esimest habemeajamist ütleb Vitali talle, et tulgu Maie talle naiseks.

Georgi habemeajamise juures saan aidata. Mina hoian  üht kätt, teine hooldaja hoiab teist kätt, kolmas hoiab Georgi pead. Ja Maie ajab. Vaikne pardlisurin kostab üle terve toa.

Päev on täis palju väikesi toimetusi. Klientide vetsu meelitamine ja neile juua pakkumine. Koos hooldusjuhi Juta Kadajasega keldrikorruse laos uute puhaste riiete väljavalimine ja nimesiltidega varustamine ... On terve hulk ka neid toiminguid, mida ma esimesel päeval lihtsalt ei märka.

Hämaruse saabudes ütleb hooldaja Maie Kõllamets, et kui mul seisab järgmisel päeval ees 24-tunnine vahetus, pean õhtul ennast korralikult välja puhkama ning saadab mu koju.

Teine päev: esimene korrus

Järgmisel hommikul olen kohal kell 7.55.

Töötajate koosolekutoa laua ümber kogunevad Tartu vaimse tervise hooldekeskuse eakate hooldusosakonna juhataja Angelika Armolik, Nõlvaku maja hooldusjuht Juta Kadajane ning need hooldajad, kes ööpäevase vahetuse lõpetavad, ning teised, kes alustavad.

Kuidas öö läks? Juta Kadajane küsitleb kõiki ja konspekteerib öeldud mõtted.

Esimese korruse Olga kloppis öösel iga kahe tunni tagant.Sama korruse Helmar oli ka rahutu. Esimese korruse Antoninat käib koduõde iga päev sidumas. Ka täna tuleb enne ta saabumist Antonina haava 15 minutit voolava vee all loputada.

Teisel korrusel oli öösel tööl mulle juba tuttav Maie Kõllamets. Ta ütleb, et öö läks kenasti, ainult Matvei ärkas kella kahe paiku ja käis, püksid maas, mööda tube pissimas.

Hooldusjuht Juta Kadajane räägib ka ise oma eelmisest päevast. Nimelt tuli üks valusid kaevanud klient saata kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda. Samal õhtul toodi ta hooldekodusse tagasi. Kaaskirjas soovitati soolteuuringut ning saatekirja saamiseks paluti hooldekodul ühendust võtta perearstiga.

Küsin, miks haiglas seda soolteuuringut ette ei võetud, kui patsient seal kord juba oli. Juta Kadajane märgib, et kui patsiendi elu ei ole ohus või ta seisund on kontrolli all, siis nii talitatakse... Ta lisab, et asub kohe perearstile helistama, et seda uuringu asja kiirendada, kuna klient kaebab endiselt valu.

Täna saan endale paariliseks hooldaja Eda Haunmanni. Me suundume esimesele korrusele, kus elab hooldekeskuse 15 kõige keerulisemat klienti.

Hommikune ülesvõtmine

Kliendid on vaja viia vannituppa, panna potile ja vahetada mähkmed. Pesta nende käed ja nägu ning aidata loputada suud või hambaproteese.

Milvi on suurt kasvu naine, keda tuleb voodist üles sikutada, siis toetada ja ratastooli tõsta. Hooldaja Eda Haunmann ütleb, et olgu ma ettevaatlik, Milvi võib näpistada ... Juba tunnen oma reiel, et Milvi näpud on sitked. Saan Edalt teise hoiatuse: Milvi võib ka juustest sakutada.

Olgat üles võttes selgub, et ta ujub üleni. Vaja on vahetada kõik riided ning ta selga ja tuharaid määrida kreemiga, mis on puhastava toimega. Kui ma ta pead kammin, kuulen kuskilt raadiost, kuidas Lenna laulab Rapuntselist.

Ma mõtlen, et kunagi võis ka Olgal olla pikk pats nagu Rapuntselil. Veeretan Olga tooliga laua äärde ja Olga ütleb: «Tänan teid!»

Iga söögi eel tuleb tegelda ravimitega. Ühes lukustatud kapis on nimelised karbid, kuhu on nädala rohud päevade ja söögiaegade kaupa ära jagatud. Midagi ei tohi sassi minna.

Osa kliente neelab oma rohud heal meelel ise ja joob vett peale, teiste tarvis tuleb tabletid uhmris puruks taguda ja söögi või joogi sisse peita.

Hommikusöögiks on puder, võileib ja kohv.

Panin juba enne tähele üht imetillukest naist Helmit, kes mulle nagu vanale tuttavale lehvitab. Tal on pudrutaldrik ees ja lusikas käes, aga ilmselgelt ei saa ta söömisega ise hakkama. Haaran selle töö hea meelega endale.

Annan Helmile lusikaga putru, pistan võisaiatükikesi huulte vahele ning aitan tal kohvi peale rüübata. Räägime. Saan teada, et Helmi tahab pääseda kella viiesele Võru bussile, et kontserdile minna.

Lahutamatud Hugo ja Mare

Hugo on sellel korrusel üks soliidse väljanägemisega mees.  Hommikul luges ajalehte.

Hugo naine Mare külastab oma hooldekodus elavat meest mitu korda nädalas ja veedab temaga koos pikki tunde. Tänagi tuleb Mare kahe suure kotiga, ühes on kollane melon, mille ta jätab meie korrusele, et me puhkepausi ajal seda koos teiste töötajatega jagaksime.

Hugo abikaasa Mare on majas omainimene, ta saab kõigiga hästi läbi. Oma mehe eest hoolitsedes teeb ka hooldajate  päeva kergemaks.

Tekib hetk, mil minu korruse teised töötajad ütlevad, et nad võtavad väikse pausi. Mõtlen, mis siin ikka juhtuda võib, ja luban: minge pealegi.

Minuti pärast ütleb üks mees diivanilt, et ta tahaks pissile. Selle mehe nimi on Rein ja temaga ei ole ma veel lähemalt tuttav.

Ma ei olnud märganud, kas Rein liigub ise või ratastooliga. Lähen ta juurde ja loodan, et ehk saame kaenla alt kinni hoides ja sammhaaval liikudes kempsuni mindud. Rein tõuseb püsti, on minust tublisti pikem, ja siis saan aru, et kõndija inimene ta ei ole.

Tõmban vaba ratastooli lähemale ja aitan Reinu sinna istuma. Närveerin, kui kaua see pissihäda oodata kannatab.  

Vetsus püüan eelmise päeva mälupilte silme ette tuues meelde tuletada, kuidas eakat inimest tualetitoimingutel abistada. Suunan ratastoolis Reinu näoga kõigepealt WC-poti poole, sest WC-potil on kahel küljel tugipuud. Neist haarates saab Rein end ise püsti sikutada.

Nüüd pean Reinul püksid maha võtma.

Õnneks on tal jalas tavalised dressipüksid, mis ei ole tagant kinni seotud. Mähkme puhul mäletan, et see on tiivakestega ja käib lahti selja pealt.

On vaja otsustada, kas pöörata Rein tugede vahel kuidagi ringi, et ta võiks istuda WC-potile. Või lükata meie selja taga olev ratastool jalaga eemale ja tirida asemele potitool, kuhu saab ilma ümberpööramata pissida. Vanad mehed pissivad istudes.

Olen pabinas. Lükkan siis ratastooli eemale, tõmban potitooli lähemale, panen sellele piduri peale ja ütlen: «Rein, ole kallis, istu nüüd!»

Küsin, kas noku on potis. Rein kontrollib ja ütleb, et kõik on õige. Ja pissib. Oleksin kui tagasi rännanud aega, mil mu enda poeg esimest korda potti pissis. Nii hea tunne on! Ainult et Rein ei ole väike poiss, ta on minust nelikümmend aastat vanem.

15 pikka minutit

Koduõde helistab ja ütleb, et ta on poole tunni pärast kohal. Hommikuselt koosolekult tuleb meelde, et peame hakkama Antonina lamatisest tekkinud haava voolava veega loputama. Antonina tuleb oma voodist vannitoatoolile saada, duširuumi viia ja protseduur ära teha. Asume hooldaja Eda Haunmanniga tegutsema.

Antonina on lamaja klient, nõrk ja väga raske.

Võtan ta ülakeha kuidagi oma haardesse ja tunnen, et ma ei suuda seda sentimeetritki nihutada. Kõige rohkem segab mind see, et kardan Antoninale haiget teha.

Tean, et tal on tuharal sidemete all poole peopesa suurune auk. Vahetame Eda Haunmanniga kohad.

Eda võtab kokku oma jõu ja tõstab naise tooli. Läheme!

Vannitoas on haava pesemine omaette kunsttükk, sest haav jääb täpselt reie alla. Antoninat tuleb jälle nihutada, et ta reis toolilt tõuseks.

Meil on kummikindad käes. Eda eemaldab plaastrid. Mina uurin haava lähemalt ja näen veriseks värvunud marlilappe. Võtan näppudega välja ühe ja teise. Antonina oiatab nõrgalt.

Loputamine ei tohiks olla kliendile valus. Nii on koduõde öelnud. Ometi näen, et see protseduur nõuab Antoninalt suurt füüsilist pingutust ja hingelist vaprust. Ütlen talle: «Tubli tüdruk!»

Kui koduõde on tema haava salvimise ja geeliga täitmise ning plaastritega katmisega lõpetanud, küsin, miks need lamatised ikkagi tekivad. Õde ütleb, et see tundub uskumatu, aga nõrgal ja kaua aega lamaval haigel võib lamatis tekkida viie tunniga.

Saan teada, et õnneks pääseb Antonina uue nädala algul õendushooldusosakonda statsionaarsele ravile.

Elu muinasjutud

Mingil vaiksemal hetkel pärast lõunat tuleb mulle meelde, kuidas maja hooldusjuht Juta Kadajane hommikul ütles: «Need elud on nagu muinasjutud!»

Mõtlen, mida ta silmas pidas. Kas seda, kui uskumatud võivad tunduda nende inimeste elulood?

Vaatan Almat, kes käib piki koridore – Alma on töötanud vastutavatel kohtadel.

«Küll me tookord tegime valesti …» poetab ta jalutuskäigul ühe lause.

«Ega see midagi head kaasa too!» räägib ta edasi omaette.

Alma nägu on nutune ja silmad hirmul. Siis ütleb: «Lähme ära nüüd!»

Ma lohutan teda, ja valetada ka ei saa. «Kõik on hästi! Alma, me ei lähe kuhugi.»

Alma vastab: «Tahad jääda siia hullude juurde?»

Või näiteks Aina, kes istub hommikust peale sirge seljaga toolil. Ta ei liigu pärast hommikusööki ega pärast lõunat. Pakun talle juua. Hooldaja Eda Haunmann kutsub teda pissile. Aina raputab väga resoluutselt pead.

«Aina, mis tööd te oma elus teinud olete?» küsin, et ta mõtteid millegagi siduda. Aina valmistub vastama, teeb suu lahti ... Mõtleb tükk aega ja ütleb siis: «Ei tule meelde!»

Eino näeb välja sportlik. Tal on seljas villane mustriline kampsun. Kampsuni kohta on teadetetahvlil kiri, et seda ei tohi pessu panna, kuna see on Eino isiklik.

Pärast õhtusööki sätin end temaga juttu ajama, pärin, mis sporti ta on teinud. Selgub, et Eino ala on kergejõustik.

«Ega ma mingi suur äss pole olnud, pigem naljatila,» ütleb ta.

«Kui vana sa siis juba oled ka?» uurin edasi, meestelt võib ju selliseid asju küsida.

«Kolmsada üheksakümmend kaks ja kolmesaja üheksakümne kolmas käib,» vastab Eino tõsiselt.

Päev ei lähe seekord nii lennukalt kui eilne.

Lõpuks on ka õhtusöök möödas ja kell 19 algab klientide veelkordne tualetti viimine ja nende magama seadmine. Ööseks jääb maja kolme korruse peale tööle kaks hooldajat. Sel ööl kolm, sest mina olen lisaks.

Kella 21 paiku pühib Eda Haunmann põranda üle.

Seejärel võtab Eda taldrikud pesumasinast välja ja sätib hommikuks valmis.

Kliendid on oma tubades ja korrusel on üsna vaikne. Siis läheb Eda allkorrusele musta pesu viima ja seda kaaluma. Täna oli majas kokku 75 kilo musta pesu.

Siis teeme koos teise korruse hooldajaga väikese koosoleku, kuidas kolmandal korrusel, kus elavad kõige paremini hakkamasaavad kliendid, silma peal hoida ja kes millisel kellaajal seal tiiru teeb.

Öised intsidendid

Spordimees Eino ei taha uinuda, sest tunneb end toanaabriga võrreldes halvasti kohelduna. Temal on voodi külgmine laud ööseks ülesse tõstetud, aga toanaabril Hugol ei ole.

Olga kolistab kella poole ühe ajal, tahab juua. Kolistab tunni aja pärast jälle, sest tahab veel juua. Selleks ajaks on ta end aga ka üleni märjaks pissinud. Vahetame Eda Haunmanniga ta riided ja voodipesu.

Siis käime kolmandal korrusel. Ühes toas on põrand märg. Eda Haunmann läheb toob mopi ja kuivatab põranda.

Mina enam ei jõua püsti olla. Istuda ka ei jõua, vajun diivanile. Telekas jääb vaikse häälega mängima. Suigun. Läbi une kuulen, et Olga vist jälle hüüab. Mõtlen, et kui ta veel hüüab, tõusen kindlasti.

Kell pool neli käime Edaga teist korda kolmandal korrusel. Kõik tuled põlevad. Üks ümmarguse väljanägemisega meesklient sööb köögis saia, meid nähes kaob tuppa.

Kell pool kuus ütleb Eda, et nüüd peame kohvi jooma. Kujutan rõõmuga ette, kuidas ma varsti hommikuvärskuses kodu poole sammun. Mul ei ole taas mingit aimu sellest, kui palju tööd mind enne seda veel ees ootab.

Kuigi me oleme Edaga esimese korruse hooldajad, tuleb meil aidata teise korruse kliendid üles võtta. Uus kuhi pissiseid linu, pükse ja särke. Need, kes kuivad on, viime ruttu tualettruumi ja aitame potile.

Ka kõik voodid tuleb üles teha ja päevatekkidega katta. Kõik toad tuleb ära õhutada – õpin lukus olevaid aknaid avama ja sulgema.

Kell hakkab seitse saama ning nüüd vaatame Edaga oma korruse vanad üle, et kui keegi on ärganud, päästame nad voodist välja. Hilisemad ärkajad jäävad meie korrusel uuele, puhanud vahetusele.

Sel ööl ei surnud keegi

Kummardun Eino voodi kohale. Eino on see kolmesaja üheksakümne kahe aastane mees, kes kergejõustiku tegemises oli naljatila.

Eino vaatab mind, suur segadus silmis: «Ma mõtlesin, et ma olen surnud!»

Kell 7.55 algab allkorrusel vahetuse üleandmise koosolek.

Päeva protokolli saavad kirja Endli suupillimäng ja Elviira kilepõlle sisse keeratud isetegevuslik kartulipirukas (loe kõrvalt lugudest).

Eelmisel hommikul kõneks olnud klient, kellele EMOst soolteuuringut soovitati, ei ole ikka veel perearsti juurde pääsenud. Hooldusjuht Juta Kadajane kurdab, et ei perearst ega pereõde võtnud tol päeval telefoni vastu.

Natuke enne kella üheksat olen kodus.

Panen kuuma vee vanni voolama ja vaatan aknast välja. Imestan, et maailm ei ole kadunud. Autod sõidavad, lapsi viiakse kooli ning inimesed lähevad tööle.

Nõlvaku hooldekeskus

• Tartu vaimse tervise hooldekeskuse Nõlvaku 12 majas veedab ööpäev läbi aega 46 inimest. Vanim neist on 97, kõige noorem 48-aastane.

15 neist on mehed ja 31 naised. Nad kõik on psüühilise erivajadusega kliendid.

• Hooldekeskuse esimesel korrusel on kõige keerulisemad kliendid, need, kes vajavad abi kõikide toimingute juures. Seal on ratastooliinimesi ja neidki, kes veedavad voodis kõik päevad ja kõik tunnid.

• Teisel korrusel elavad iseendaga pisut paremini toimetulevad inimesed. Aga sealgi võib keegi kas oma füüsilise või vaimse seisundi tõttu eelistada päevad läbi olla oma toas.

• Kolmas korrus on hästi hakkamasaavate klientide korrus.

• Nõlvaku hooldekeskuses on ametis 25 töötajat, neist 16 on hooldajad. Hooldajad käivad tööl 8-, 12- ja 24-tunniste vahetuste kaupa. Igal ööl on majas kaks hooldajat.

• Hooldekeskuses töötavad veel hooldusjuht, tegevusjuhendaja, füsioterapeut, toidujagajad ja koristaja.