Pariis oli 91 aastat tagasi hoopis teistsuguste sündmuste tunnistaja kui äsja, napilt pool kuud tagasi. Teist ja tänini viimast korda peeti suveolümpiat Prantsusmaa pealinnas. See oli olümpia, kus Soome jooksuime Paavo Nurmi võitis viis kuldmedalit ja kinnistas end spordimaailma suurlegendina. Tema kuulsuse varju jäid paraku kaks Briti jooksumeest, kellel oleks aga nüüdisaja spordis õpetada palju rohkemat kui kuulsal Lendaval Soomlasel.
Tellijale
Priit Pullerits: oo, sport, sa oled jäle!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Te ilmselt ei ole noid kahte nime kuulnudki. Muidugi juhul, kui te ei ole näinud inglaste 1981. aastal, kahe teise Briti suursuguse jooksja, Sebastian Coe ja Steve Ovetti hiilgeaegadel valminud ajaloolist filmi «Tulekaarikud» («Chariots of Fire»). Too räägib tõsielusündmustel põhineva liigutava loo kahe noore mehe, Eric Liddelli ja Harold Abrahamsi teekonnast oma aja spordimaailma absoluutsesse tippu. Abrahams, inglise juut, võitis Pariisi olümpial 100 meetri, ning Liddell, šoti kristlane, 400 meetri jooksu. Film, mille on kuulsaks teinud Kreeka helilooja Vangelise instrumentaalpala, mis kõlas ka viimatise, Londoni olümpia medalitseremooniate ajal, tuli lausa sedavõrd mõjus, et kandideeris tervelt seitsmele Oscarile. Ja võitis noist neli.