R, 30.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Puu kui nüüdisaja indulgents?

Merle Karro-Kalberg
, Maaülikooli maastikuarhitektuuri lektor
Puu kui nüüdisaja indulgents?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Merle Karro-Kalberg
Merle Karro-Kalberg Foto: SCANPIX

Puu istutamist peetakse linnakeskkonnale nii suureks teeneks, et sealt edasi keskkonna otstarbekuse, esteetilisuse ja funktsionaalsuse peale tihti enam ei mõeldagi. Puu on kui nüüdisaja indulgents, mis meie pattude eest mõeldud karistuse justkui kustutama peaks. Ja nii tekitabki pelgalt linnapuu mahavõtmisest mõtlemine suure pahameeletormi ning barrikaadidele tõusmise.

Eestis pole linnaparkidest vist kunagi nii palju räägitud kui nüüd, Tartu kesklinna üldplaneeringu aruteludes. Kuid pargi asemel nähakse puid, mitte parki kui tervikliku linna üht läbimõeldud osist.

Kui 19. sajandil tööstusrevolutsiooni käigus hakati linnadesse rajama avalikke parke, olid need mõeldud kurnatud tehasetöölistele nelja seina vahelt välja pääsemiseks. Nüüd on parkidele ja haljastusele linnas omistatud palju muidki eesmärke: õhukvaliteedi parandamine, tervise edendamine, bioloogilise mitmekesisuse hoidmine jms.

Tagasi üles