Pildid: õnnetused noorte ujujatega juhtusid sellistel hüppepukkidel

Laupäeval ja pühapäeval Tartus Aura Open'i ujumisvõistlustel noortele ujujatele raskeid vigastusi toonud õnnetused juhtusid teisel ja kolmandal hüppepukil. Postimees uuris lähemalt, millised on need pukid, õigemini kuidas pukile kinnitatavad plekist plaadid välja näevad.

Suuremate võistluste ajal peavad korraldajad kasutama rahvusvahelise ujumisliidu nõuetele vastavaid äratõukealuseid. Tartu võistlustel eemaldati selleks igapäevaselt basseini ääres seisvad plastmassist plaadid ning asendati need Eesti ujumisliidu toodud plekist plaatidega. Neid hüppealuseid transporditakse vastavalt vajadusele erinevate ujumiskohtade vahel, kinnitab ujumisliit.

Plaadi konstruktsioon on kaheosaline. Plaat ise kruvitakse umbes kuue millimeetri paksuste poltidega alusraami külge. Sellele omakorda asetatakse peale plekist kaldpakk, mille kaugust saab reguleerida.

Alusplaat, mille serva alt enne äratõuget kinni võetakse, on alt avatud nii, et sõrmeotstega saab plekiserva tagant kinni võtta.

Teoreetiliselt võib sõrmi lõikav õnnetus äratõukel juhtuda kahte moodi. Kui sportlane võtab sisse stardiasendi, hoiab sõrmi teda kandva plaadi alumise kumeruse taga ja siis jõuliselt tõukab, võib plaat ehk mingil määral tagasi liikuda ning sõrmed jäävad plaadiserva ja aluskonstruktsiooni vahele. Teine variant on, et platvormi serva aluse plekiserva taha võivad pikemate sõrmeotstega inimestel jääda sõrmed mingi nurga all lõksu.

Võistluste korraldaja oli Tartu Ujumisklubi. Aura veekeskuse juht Kairit Matto sõnas, et võistluste ajal alluvad ka veekeskuse töötajad korraldajaile. Platvormid kruvisid korraldajate juhendamisel paika Aura tehnilised töötajad.

Kas tegemist on kinnitus- või ehitusveaga, seda asuvad nüüd veekeskuse tellimusel uurima tehnilise järelvalve amet ja ehitusekspert. Uurimise ajaks jäävad platvormid pukkide otsa, sealt hüppamise on veekeskus aga ära keelanud ning selle eest hoiatavad sildid.

Eesti Ujumisliidu spordijuht tegevjuhi ülesannetes Pille Tali kinnitas, et pukkidele kruvitavad plaadid vastavad rahvusvahelise ujumisliidu (FINA) nõuetele. Küsimusele, kas plaatidel on ka sertifikaat, mis seda kinnitaks, vastas Tali, et on küll, aga et ujumisliit on vahepeal kolinud, siis vähemasti esialgu ei ole teada, kus vastavad dokumendid asuvad.

Tali lisas, et hüppeplaadid soetas ujumisliit umbes neli-viis aastat tagasi. «Meie huvi on selgitada kõik välja ja taastada ujujate usaldus. Kui plaadid ongi vigased, siis vahetab liit need välja,» lubas ta.

Tartu Postimehega konsulteerinud Eesti koondise ujuja, kes palus oma nime leheveergudelt välja jätta, kinnitas, et selliseid pukke kasutatakse veel üksnes Eestis. Euroopas on rahvusvahelistel võistlustel juba ammu kasutusel plastmaterjalist võistluspukid, mis ei saa juba konstruktsiooniliselt kuhugi liikuda ning kuhu on integreeritud ka eletrooniline ajavõtt.

Ka on kombeks, et sellised platvormid on olemas kõigil ujulatel, mitte need ei käi külakorda ühest linnast teise.

Sportlase sõnul on ujumisliidu tähelepanu ka varem sellele juhitud, et platvormid annavad äratõukel tagasi. Aura keskuse platvormide konstruktsioon on ujuja arvates tippspordi jaoks liiga pehme.