Piiritagune film jäädvustab lääneliku muusika jüngreid Eestis

Linnamuuseumi saalis meenutasid Urmas Anderson (paremalt), Hain Salujärv ja Lembit Priks noorusaegset bänditegemist. Mälestusi jäädvustasid Alexei Kramer Gittelson (vasakult), Taavi Arus ja Louis Beaudemont.

FOTO: Raimu Hanson

«Õhk on valge, puud on kurvad, olen narkomaan,» laulis Mülleri Sass ansamblis Suuk. Eesti NSV-s on niimoodi laulda vale, narkomaania on ju levinud läänes. Ja bänd saab esinemiskeelu. Toona oli valus, nüüd aga võib seda kaamera ees mõnuga meenutada.

Pühapäeval oli Tartu linnamuuseumis kaamera ees kolm väärikais aastais meest, kes kõik mänginud tartlaste ansamblis Suuk. Suvest 1972 kuni aasta 1977 lõpuni (mõningail andmeil aastani 1980) noorsugu hullutanud sellenimelisest bändist ja oma muusikalisest kujunemisest kõnelesid kitarrist Urmas Anderson, bassimees Hain Salujärv ja löökriistamängija Lembit Priks.

Sisejuhatuses mainitud Aleksander Müller ei saanud tulla mõjuval põhjusel – surnud. Koos John Lennoni ja George Harrisoniga teevad praegu biitmuusikat ka Suugi algkoosseisu kuulunud Jaan Rässa klahvpillide, Margus Anderson puhkpillide ja Madis Vaha löökpillidega.

Tulla ei saanud ka Suugi laulja ja kitarrist Tiit Kööbi, kes oli bändi põhiline vokalist (Müller oli pigem külalissolist), sest ta elab aastast 1991 Soomes. Praegu on ta Tampere ülikooli kliinikus kliinilise füsioloogia ja nukleaarmeditsiini osakonna juhataja.

Kolmekesi kaamera taga

Neid kolme, kes said noorpõlve muusikalist tegevust meenutama tulla, kuulasid sealpool kaamerat kolm noort meest. Louis Beaudemont on prantslane, Alexei Kramer Gittelson on vene dissidendist ameeriklase järeltulija ja Taavi Arus on tallinlane.

Intervjueerimiseks oli linnamuuseumi saal valitud seepärast, et Suuk nagu mõni teinegi 1970. aastate popbändid mängis seal tantsuks ja andis ka kontserte. Toona oli see hoone Tartu rajooni kultuurimaja. Kusjuures Suugi tantsumuusika oli laenatud põhiliselt lääne ansamblitelt, nagu näiteks Deep Purple, ent lugude nimekirjas oli ka poeetide tekstidele tuginevat originaalloomingut. Just see ongi jäänud noortele rajatagustele filmimeestele kõrva.

Urmas Anderson rääkis, et heal meelel oleks läinud kaamera ees kõnelema omaaegsesse linna kultuurihoonesse raeplatsi servas, sest seal Suuk põhiliselt tegutseski. Ent praeguseks on selle hoone saal tundmatuseni muutunud.

Louis Beaudemont ja Alexei Kramer Gittelson jäid linnamuuseumi saaliga rahule. Kuid et kolme eestlase vene keel oli veidi rooste läinud, tegid filmitegijad pärast tund väldanud küsitlemist ettepaneku, et mehed räägiksid kõike sedasama eesti keeles – eks hiljem Moskvas keegi tõlgib. Nõnda tekkis palju vabam olek ja mahlakamaid mälestusi.

Louis Beaudemont töötab Prantsuse saatkonnas Moskvas. Alexei Kramer Gittelson tuli USAst paar aastat tagasi elama Peterburi. Kui nad kohtusid, hakkasid nad arendama ideed teha nõukogude underground-muusikast dokfilm.

Eestist jäid neile sel nädalavahetusel kaamerasse lisaks Suugi muusikutele Sven Grünberg ja Artemi Troitski Tallinnas ning Peeter Volkonski oma kodus Tammelinnas.

Valmib film lillelastest

Taavi Arus tuli neile operaatorina appi seepärast, et nad oskasid teda küsida Terje Toomistu vahendusel. Nimelt on Toomistul kui režissööril käsil nõukogude lillelastest dokfilm «Soviet hippies», mille operaator on Arus.

See film põhineb hipiliikumise uurimisele, mille tulemusel valmis Kiwa ja Toomistu kureeritud näitus «Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground». Seda väljapanekut, kus oli suur osa ka muusikal ja muusikutel, käis 2013. aastal ERMi näitusemajas vaatamas üle 12 000 külastaja. Pärast seda on näitus mööda ilma ringi rännanud.

Hipifilm on parajasti lõppjärku jõudmas, kuid nõukogude underground-muusika jäädvustajad otsivad alles aktiivselt rahastajaid.

Siinse loo alguses tsiteeritud laulusõnu saab kuulata Aleksander Mülleri ja Suugi esituses lauluna siin.

Tagasi üles