Popi jõudis kolmandat korda varjupaika

Pikakarvaline Popi sööstab nagu pudrukuul nii tennisepallide kui mööduva auto järele, noore looma elav loomus ongi vast see põhjus, miks koer jälle, nüüd juba kolmandat korda, koduta loomade varjupaigas päevi veedab.

Tegelikult on see üks kurb lugu. Kaks eelmist korda viis omanik Rõngu vallast pärit looma koju tagasi. Kolmandal korral keeldus aga järele tulemast, enam ei jaksa. Nii ongi Popi septembrist saati varjupaigas.

Varjupaiga koeratalitaja Rommi Vassil sõnas, et kolmeaastane Popi sobib õuekoeraks. Kes Popit oma sõbraks tahab, peab aga arvestama, et kui Popil kiire hakkab, siis on teda raske rihmast pidada ja võib ette tulla, et koer end lahti tõmbab. Kuna koerale meeldib autodega võidu joosta, oleks parem, kui Popi kodul oleks aed ümber. Nii on muret vähem.

Popi on sõbralik, tervitab saabujaid vahva haugatusega. Kui saaks, poeks süllegi. Ja palliga mängida võib Popi väsimatult. Siiski on varjupaiga rahvas tähele pannud, et teiste koertega Popi hästi ei seltsi. Seega võiks ta pigem sobida majapidamisse, kus rohkem koeri ees pole.

Ja veel üks väike asi: Popit tuleb kindlasti kammida.

Tagasi üles