Sope naise hammas leidis koha mainekas teadusajakirjas
Arheoloogide ja geneetikute koostöö on hoo sisse saanud

4500 aastat tagasi surnud 25-35 aastase naise luustik kaevati välja 1926. aastal. Juba siis kutsus see esile hämmastust, sest luude asend osutas võimalusele, et säilmed on asetatud hauda ümbermatusena.

FOTO: Harri Moora / Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu.

Tartu ülikooli geneetikud ja arheoloogid osalesid suures projektis, millega tõestati pronksiajal (3000-1000.a eKr) Euroopas toimetanud inimeste pärinemine Mustast merest ja Kaspia merest põhja poole jäävatelt stepialadelt. Projekti tulemusel ilmus artikkel maailma ühes mainekamas teadusajakirjas Nature.

Eestist osalesid projektis arheoloogid Aivar Kriiska ja Liivi Varul ning geneetikud Mait Metspalu ja Lehti Saag. Hetkel doktorantuuris õppiv Saag märkis, et mõnes mõttes satuti projekti juhuslikult.

«Algselt tahtsime minu magistri- ja doktoritöö raames teha oma laboris Eestit puudutavat projekti, aga kuna meil pole vana DNA eraldamise võimalust, võtsime ühendust Kopenhageni ülikooliga, sest seal on vastav labor olemas. Ühel hetkel küsiti sealt, kas võiksid ühe meie proovi lisada ka sellesse konkreetsesse projekti, millest nüüd artikkel avaldati,» selgitas Saag koostöö algust.

Tartu ülikooli teadlased võtsid väljakutse rõõmuga vastu, vana DNA hankimiseks kasutati Kirde-Eestist Sope matmispaigast pärit naise hammast. Sope matused pärinevad nooremast kiviajast, 4700-4500 aasta tagusest ajast.

«Artiklis räägitakse nöörkeraamika ajajärgust, mis on Euroopa mõistes midagi uut. Materiaalse kultuuri poolest on tegemist väga selgelt eristuva nähtusega, kuid oli selgusetu, mis oli selle taga: kas tegemist oli migratsiooniga, kohalike arengutega või sümbioosiga mõlemast?» tutvustas Tartu ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska probleemi olemust.

«Nüüd saime aga selge kinnituse: nöörkeraamika ajajärgu inimeste geneetiline põhi on pärit Mustast merest ja Kaspia merest põhjas asunud stepialade nn aukhaudade kultuurist. Tegemist on olnud mingi massilise migratsiooniga, mis on muutnud terve Euroopa – ja seejuures ka Eesti - asukate geneetilist pärandit,» tõdes Kriiska.

Nii geneetikud kui ka arheoloogid kiitsid omavahelist koostööd ning märkisid, et töös on mitmeid ühiseid projekte. Eesti Biokeskuse direktori Mait Metspalu sõnul on selle taga ennekõike asjaolu, et vana DNA eraldamise tehnoloogias on toimunud viimastel aastatel tõeline murrang ning lõpuks saavad koostööst kasu nii geneetikud kui ka arheoloogid. Metspalu lisas, et soovitakse luua ka vastav tippkeskus, kas selleks ka vajalik rahastus saadakse, selgub lähikuude jooksul.

«Kui räägime arheogeneetika suunast, siis on selge, et see saab toimida vaid arheoloogide ja geneetikute koostöös või siis seda ei olegi olemas. Muidu on mingi luu ainult luu, millel ei ole konteksti, millel ei ole aega ega ruumi. Üks vajab teist, aga kumb rohkem, seda ma isegi ei tea ja see polegi oluline,» sõnas omalt poolt Aivar Kriiska.

Muuseas: sama Sope naise hamba põhjal on hiljuti avaldatud artikkel teiseski mainekas teadusajakirjas Cell: nimelt selgus, et naine on surnud katku. Nii on Sope naise puhul tegemist vanuselt teise dokumenteeritud katkujuhtumiga maailmas.

Tagasi üles