Kultuur on relv kultuurituse vastu

Uno Uiga tõi koos Tartu Poistekooriga Eesti kultuurilukku uue nähtuse – poistekooride laulupeo.

FOTO: Erakogu

Kindlasti võib varasema Tartu elu kohta ettekujutust saada vanu Postimehi sirvides. Elavaid mälestusi kuulata ja kuuldust oma kujutluspilte luua on siiski põnevam. Seepärast ongi mõistlik paluda kellelgi põlistartlasel ajaväravad valla lüüa ja ärakäidud teed pidi korraks tagasi jalutada. Eriti veel siis, kui põlistartlasel endal on põhjust oma eluteel pidulikum vahepeatus teha. Näiteks 85. sünnipäeva puhul.


Uno Uiga oli viieaastane, kui vanemad Tartu külje alt Tammistust linna kolisid. Ta mäletab, et tema lapsepõlve aegu liikusid Tartus peamiselt hobuse- ja kärumehed. Autosid oli tollal väga vähe. Igasuguseid veoteenuseid osutasidki enamasti kärumehed.

Üks seik paneb Kastani tänavas üles kasvanud Uno veel praegugi muigama: «Tritsutasin raudteesilla juures, äkki peatus minu lähedal üks kärumees ja küsis, et kus see lutsumaja siin on? Ei taibanud esialgu, mida ta tahab. Siis märkasin, et kärus tukub kirjanikuhärra Luts ise, kaabu viltu silmade peal. No tema maja oli ja on praegugi raudteesilla taga Riia maantee ääres.»

Pikk proloog

Uno Uiga lapsepõlves olnud talviti poiste lahutamatud kaaslased uisud. Uiskudel kihutas ka tema kooli, Riia tänavale 15. poisslaste algkooli. Vahetundi pääsenud poisid lõid kohe uisu kontsa, klambrid talla külge ja tormasid hokit mängima. Tollal olnud iga kooli õue peal spordiplats. Seal sai ka jalkat taguda. Jalgpallimäng olnud poiste teine kiindumus.

Uno Uiga tunnustab tollaste poisslaste sitkust. Kooliteenijalt osteti viiesendist saia, mõnikord koguni sõbraga kahe peale. Koolilõunast ei osatud unistadagi, aga kiirustati üheskoos õue palli taga ajama.

«Sporditegemine oli väga popp. Omal algatusel tulime kokku, korraldasime võistlusi. Näiteks Riia tänava 15. algkooli poisid kutsusid välja Tolstoi tänava 2. algkooli omad. Võisime palli taga ajada ka Tamme staadionil. Muidugi mitte võistlusplatsil,» räägib Uiga.

Igal ajal on ka oma iidolid. Algkoolipoiss Uno käinud kaubahoovis poeleti ääres Tartu tuntud kesktormajat Richard Kuremat seiramas. Mart Jänes oli ägeda jalgpalluri oma kangaärisse tööle võtnud, et oma jalgpallimeeskonnaga elektritarvete äri omanike, vendade Prüüside võistkond ära võita!

Uisud ja jalgpall. Kooli vahetunnis ja pärast kooli. Meenutustes ei ilmne mingit lüürilist alget, mis viitaks praeguse nimeka koorijuhi muusikasse sujumisele...

Kuid siiski. Uno Uiga meenutab ilusat hetke Tartu koolilaste laulupäeval Ülejõe spordiväljakul, praegusel ülikooli staadionil. Poiss seisis ja laulis, pilk Peetri kiriku tornil.

Oma kooli mandoliiniorkestriga esines ta aga Vanemuise kontserdisaalis. Laulu ja pillimängu õpetas talle algkoolis Voldemar Kliimand, kes oli ühtlasi Pauluse kiriku organist. Koolipoiss Uno käinud aeg-ajalt oma õpetaja orelimängu Pauluses kuulamas.

Aga millal siis algasid oma tõsisemad muusikaõpingud?

Alati ei kulge inimese elu soovitult ja loogiliselt, sest paraku langeb kaela pealesunnitud olukordi, mis ähvardavad-raputavad riike ja rahvaid. Üks neist on sõda.

1943. aasta 4. novembril mobiliseeriti rindele 1925. aastal sündinud noormehed. Uno Uiga sattus SSi 45. relvarügementi. 1944. aastal võtsid võitjad võidetud vangi ja saatsid Karjalasse Belomorski kanali ehitustele.

1945. aasta sügisest hakati vange kui tööjõudu ešelonide kaupa Sillamäe keemiatehase ehituse alustuseks Eestisse tooma. Kui rong Narva jaamas peatus, oli kahel eesti poisil otsustusvõimet välkkiirelt rongi rataste vahelt läbi lipsata ja kõrvalteel kodu suunas liikuma hakkava rongi tagumisele platvormile hüpata.

Kutse

Ühel 1946. aasta talvepäeval luges noormees Uiga Postimehest kuulutust, kus huvilisi kutsuti muusikakursustele. Nende korraldaja oli muusikapedagoog ja koorijuht Richard Ritsing. Pakutav sobis 21-aastasele Uigale. See kursus saigi nurgakiviks tulevase pedagoogi ja koorijuhi elutöörajatisele.

Kord kohtas Uiga tänaval oma algkoolipõlve muusikaõpetajat Voldemar Kliimandit. Õpetaja kutsus kursuslase hoopiski muusikakooli õppima. «Muusikakoolis olid minu õpetajateks Juhan Simm, Voldemar Kliimand ja Richard Ritsing. Neilt sain ma oma elu- ja tööteele kaasa palju olulist,» ütleb Uiga.

Juba muusikakoolis õppimise ajal asutas Uiga segakoori Heli ja Ülejõel, Puiestee tänaval Tartu 3. seitsmeklassilises koolis alustas ta ka oma pedagoogitööd.

Järgnes 1. keskkool (praegune Treffneri gümnaasium) oma muusikatundide, kooli meeskoori ja puhkpilliorkestriga. Siis juba tulevaste õpetajate õpetajana ja muusikaosakonna juhatajana Tartu pedagoogilises koolis, õppides ise samal ajal Moskvas Gnessinite-nimelises muusikapedagoogilises instituudis.

Tartu täheke

Ehk oligi see oma algkooliajast meeles poiste kambavaim, mis ärgitas Uigat looma ülelinnalist Tartu Poistekoori (1961). Ühtse ja kauni kõla saavutanud koor säras kui Tartu täheke üle tollase Nõukogude Liidu.
Soovides oma kontserdireiside parimate tuttavatega edaspidigi koos musitseerida, suutis Uno Uiga Baltimaade üliõpilaste laulupeo Gaudeamus idee eeskujul kutsuda Tartus ellu uue kultuurinähtuse – poistekooride laulupeo (1976).

Edulugu jätkus. Bulgaarias rahvusvahelisel noorte kunstikollektiivide festivalil (1985) võitis Tartu Poistekoor laureaaditiitli ja kuldmedali. Võib ka nii väljenduda: väikese Tartu poistekoor tuli olümpiavõitjaks.
Aga Tartu muusikapõllul oli veel tööd küllalt.

Oma muusikaekspeditsioonidel Nõukogude Liidus ning ka Saksa DVs kuuldu-nähtu põhjal küpses Uigal otsus luua Tartuski koorikool, et anda meie kooridele muusikaliselt haritud järelkasvu. Ta sai nõusse ka linnajuhid. Kui Tartu 7. keskkooli direktoriks sai noor muusikaõpetaja ja Tartu Poistekoori abidirigent Undel Kokk, kujundati 7. keskkool koorikooliks. Uno Uigast sai kooli muusikaala asedirektor.

Sellised vägede liikuma panejad tõusevad loomulikult ka laulupidude üldjuhi pulti.

Takistused ületatud. Kõrgused vallutatud. Eesmärgid saavutatud.

Kas Uno Uiga on diplomaat või murdumatult printsipiaalne? «Mõlemat,» on lühike vastus.

«Pooldan põhimõtet, et kunst peab liikuma. Eesti laul peab ületama riikide piire. Ükskõik kuidas keegi seda nimetab, rahvaste sõpruseks või kontserditurneeks. Kultuur on relv kultuurituse vastu.»

November on Tartu aukodaniku Uno Uiga sünnipäevakuu. Sellel aastal väärika juubeli, 85. sünnipäeva kuu.

Mida teeks Uno Uiga, kui tal oleks praegu 85 asemel eluaastaid 30? See küsimus vallandab pika ettepanekute rea. «Maailm on praegu igas suunas lahti. Eesti koorid peaksid meie koorikultuuri innukamalt tutvustama,» rõhutab Uiga.

Aga kontserditurneedeks peab reisiraha olema?!

See väide ei sobinud õigustuseks. Rootsis näinud Uiga üht koori tutvustavat bukletit, kus esikaanel kuninga pilt ning seejärel sponsorite pildid. «Miks meilgi ei võiks olla näiteks kunagise laulupoisi Rein Kilgi nimeline Tartu Poistekoor või Tarmo Noobi nimega meeskoor?» püsib Uiga endistviisi julgete mõtete maailmas. Isemajandavas riigis peab ju igal üksusel olema majandusbaas.

Laupäeval austatakse Tiigi seltsimaja korraldusel ülikooli aulas Uno Uigat (85) ja omaaegseid Eesti muusikakultuuri alustalasid, pedagoogi, koorijuhti ja Vanemuise teatri orkestri dirigenti Juhan Simmi (125) ning muusikategelast ja lauljat Leonhard Neumani (125) XVI Lõuna-Eesti meestelaulu päeva kontserdiga.

Nemad on isiksused, kes on  oma ande ja elutööga järeltulijaile kultuursema keskkonna pärandanud. See pärand on aga praeguse tegevpõlvkonna käes.

Tagasi üles