Vastukaja: «Puhastus» kui puhastustuli

Foto: TPM

Lugenud läbi romaani «Puhastus», mõtlesin, et seda ma laval küll näha ei taha, eriti kuna Vanemuise sõnalavastused (mõne meeldiva erandiga nagu «Quevedo» ja «Loss») on viimasel ajal pettumuse valmistanud. Siiski istusin 18. septembri õhtul Vanemuise väikeses majas esietendusel ja lausa hoidsin hinge kinni, imetledes, kuidas kogu see draama hästi välja kantakse.

Publiku aplaus oli võimas. Aga suur oli mu jahmatus, kui lugesin 20. septembri Tartu Postimehest teatriteaduse magistrandi Maarja Männi artiklit «Vanemuise lavalt paistis puhastumatus». Arvasin, et teatriteaduse magistrantidele õpetatakse seda, et arvustus ei pea rääkima ainult negatiivsest, puudujääkidest. Viisaka, korrektse teksti ülesehituse reeglid toimivad ju veel?

Aga magistrant Männile ei meeldinud kohe mitte-mitte midagi: ei näidend, lavastus ega lavakujundus. Võib-olla peab sellise asja mõistmiseks olema rohkem elukogemusi, aga «Puhastuse» kui kunstiteose hindamisel ei tohiks professionaali isiklikud läbielamised või mitteläbielamised eriti mõjutada.

Ise tahaksin eriti kiita kunstnik Marge Martini tööd: kui mitmetähenduslikud olid need lava eesserva (kuidas küll selle lavaosa kreekakeelne nimetus oligi?) laiali pillutatud riideesemed! Oleme sõpradega arutlenud, mida need kellelegi sümboliseerivad: elu üldse, elu sasipuntraid, naiste saatust, alatist kiirustamist, kaduvust, pidevat valmisolekut äraminekuks…

Ja see akende sein, see on ju eesti küla! Enamik tänapäeva noortest vist ei teagi, mida tähendab küla, kus talud on küll üksteisest kaugel, aga kus siiski teatakse väga täpselt, mis naabrite juures toimub.

Olen oma elu jooksul päris palju teatris käinud, õppinud nautima eraldi näidendit ja näitlejate mängu ning mitte pöörama poliitilisele taustale tähelepanu.

Parim näide selle kohta oleks ehk see, kuidas 1980. aastatel olime vaimustuses Evald Hermakülast ka siis, kui ta mängis Leninit («Kremli kellad») – Hermaküla tuli lihtsalt lavale, varbad pisut sissepoole nagu ikka, vaatas kaugusse ja tõstis käe (nagu Lenin, oma peen iroonia seal muidugi oli) – ja publik oli sillas, nagu nüüd öeldakse.

Samuti peaksime meie, eestlased, suhtuma Sofi Oksaneni näidendi sisusse – on hea tükk, hästi lavastatud ja mängitud, aga see ei pea ju olema sõna-sõnalt kroonikatõde, kuigi kasutatud on meie ajalugu.

Kui palju on ajaloolist tõde näiteks «Kolmes musketäris»? Ja ärge jätke lugemata kavalehelt, Sirbist ja nüüd ka Eesti Ekspressist Kaarel Tarandi lõbustavat mõtisklust «eesti asjast» ning tõdegem: jah, haritlaskonda pole Sofi Oksanen kaasanud ja ka kardinatega polnud kõik korras.

Nüüd veel paar sõna sellest, et see on naiste näidend, nii sisu kui ka näitlejatööde poolest. Siingi on Oksanen ära tundnud aja olemuse. Näiteks veel 1950. aastate alguses polnud minu klassis umbes kolmandikul tüdrukutest isa (see oli tüdrukutekool). Isad olid kas Siberis vangilaagris, sõjas langenud või nn teadmata kadunud, see tähendab välismaal.
Isegi olen elanud viiendast viieteistkümnenda eluaastani ilma isata ja mäletan hästi, kuidas me isa ja üldse mehi idealiseerisime.

Aga sama lugu on ju näidendi Hansuga: teda peaaegu polegi olemas, ta on peidus, tal ei lasta talutöödest osa võtta, ta on ainult noore Aliide soovunelm, Aliide «unelmate prints». Ja kui Aliide annab Hansule võimaluse põranda alt välja tulla, elama hakata, Tallinna asuda, teoreetiliselt kas või oma naist ja tütart otsima minna, ei õnnestu see mehel. Ja naine, Aliide, peab veel ühe elu ja surma otsuse tegema ning Hansu «halastussurma» saatma.


Aga naiste osa elus on selline, nemad vastutavad elu (ja talu) kestmise eest ning selleks tuleb vahel kasutada kõiki vahendeid.

Kõigest hoolimata jääb meile lootus. Ja lootust aitas kogu aeg üleval hoida ka isa Sakariase suurepärane muusikaline taust. Ning kuigi Aliide kirjakirjutamine lõpus oli pisut naiivne, asja oleks võinud lahendada kas või Zara kaudu, oli lõpplahendus puhastava tulena mõjuv.
«Puhastusega» on Vanemuine mängukavva saanud õnnestunud tüki, õnnestunud lavastuse ja kolm väga head naisrolli.