Bussipeatus peab vaid linnas läbi paistma

Jaan Olmaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maramaa bussipaviljoni küljed ei paista läbi. Reisija väidab, et jäi seetõttu bussist maha.
Maramaa bussipaviljoni küljed ei paista läbi. Reisija väidab, et jäi seetõttu bussist maha. Foto: Margus Ansu

Eestis kehtestatud liiklusrajatiste standardi järgi peavad bussipeatustes olevad reisijad olema ühissõiduki juhile hästi nähtavad. Standard kehtib siiski vaid linnatänavate projekteerimisel.

Tartu Postimees avaldas möödunud nädalal loo Maramaal elavast Eha Laanesoost, kes on viimase nelja kuu jooksul väidetavalt kolm korda bussist maha jäänud. Peale bussijuhtide kritiseeris Laanesoo ka läbipaistmatute klaasidega bussipeatusi, mis ei lase märgata peatusele lähenevat liinibussi.

Leheloo ilmumise järel kirjutas toimetusele tehnikateadlane Ilmar Pihlak, et liiklusrajatised peavad ohutu ja mugava liikluse tagamiseks vastama Eesti vabariigi standardi punktile, mis sätestab, et peatuses olevad reisijad ja tänaval liikuvad teised sõidukid peavad ühissõiduki juhile olema hästi nähtavad.

«Maramaa ootekoja saabuva bussi poolne sein on disainitud läbinähtamatuks – bussi ootaja saab teada, et Tartu vallas Maramaal kasvavad rukkililled, kuid ta ei näe saabuvat bussi ja bussijuht ei näe teda,» kirjutas Pihlak. «Seega on pensionär Eha Laanesoo pahameel õigustatud ja Tartu vald peab nähtavust takistavad klaasid välja vahetama standardikohaste ehk läbipaistvate vastu, nagu on Tartu linna bussipeatustes.» Ta lisas, et maanteeamet ei tohiks kooskõlastada projekte, mis ei vasta standardile.

Koos projektiga

Tartu vallavanema Aivar Soobi sõnul tulid mattklaasiga bussiootekojad koos teedeprojektiga. «Meie lihtsalt paigaldasime sinna rukkililled. Nüüd on nad juba viis aastat peal olnud ja kunagi varem ei ole ma kuulnud, et keegi oleks sellepärast bussist maha jäänud. Kõik on ainult kiitnud ja kõigile on meeldinud,» selgitas ta.

Esimesed rukkililled pandi peatuste seintele viis aastat tagasi, kui Tartu vald sai 20-aastaseks. «Enne soditi seinad grafitit täis ja me pidime neid peaaegu iga nädal puhastama või vahetama,» väitis Soop. «Aga siis tekkis mõte, et teeme ise ilusa pildi, ja pärast seda lõppes kohe ka sodimine ja rikkumine. Peatus ise on standardne, neid paigaldatakse pea üle Eesti.»

Kehtiv vaid linnatänavatel

Maanteeameti lõunaregiooni ehitusvaldkonna juht Janar Taal ütles bussiootekodasid kommenteerides, et saab Laanesoo pahameelest aru.

«Inimese mure on üldiselt asjakohane,» nentis ta. «Maanteeamet on kasutanud bussiootekodade lahendustes enamasti läbipaistvat polükarbonaati, mis on ka vandalismikindel. Me ei kasuta karastatud klaasi, kuna seda saab väga kergelt lõhkuda. Tartu vald otsustas paigaldada bussiootekodadele rukkililled aga sellepärast, et ootekodasid vähem lõhutaks.»

Pihlaku viidatud standard on Taali sõnul aga vaid linnatänavate projekteerimise norm. «Kahjuks see standard ei kehti otseselt maanteedel, kuigi ka meie eesmärk on, et bussiootekoja küljeseinad oleksid läbipaistvad ning bussijuht näeks bussipeatuses olevat reisijat,» kinnitas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles