Tartu linn oli kunagi pioneer spordikoolide kaotamisel ja üleminekul spordiklubidele. Aastatega on aga klubisüsteemi heade külgede kõrval hakatud nägema ka suuri puudusi.
Tänavalt tippsporti klubi- või kooliuksest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need, kes seni on Eesti spordile au ja kuulsust toonud, on pea kõik võrsunud nõukogulikust spordikoolist. Oleme siiani nautinud neid vilju, aga seda taime ei ole ammu kastetud. Need sõnad ütles korvpalliliidu president, Tartust pärit Peep Aaviksoo, lubades homsel spordikongressil kindlalt seista koolide taastamise eest.
Aaviksoo tuli seisukohaga, et koolid on vaja taastada, välja aasta tagasi, kui meie kossukoondis nn mudaliigasse põrus.
Kongressi võistkondlike spordialade töörühma juht ütles Tartu Postimehele, et tema arusaam koolide taastamise vajalikkusest on ainult süvenenud ja ta on leidnud mõttekaaslasi nii treenerite, spordifunktsionääride kui laiemalt nende seas, kellele Eesti sport korda läheb.
Lapsed tänavalt ära
Aaviksoole sekundeeris aprillis suusakoondise peatreener Mati Alaver, kes tõdemust, et Eesti spordi järelkasv on nõrk, selgitas nii: «Järelikult on klubid saanud hästi hakkama selle osaga, et tuua lapsed tänavalt ära, saanud hakkama sotsiaalse ülesandega. Aga see pool – noorte saavutussport, orienteeritus tippspordile – on nõrk. Ja võib olla, et siin oleks spordikool parem organisatsiooniline vorm. Mina arvan praegu, et on parem.»
Riigikogu liige, omal ajal Tartu abilinnapeana spordikoolide kaotamist eest vedanud Hannes Astok ütles, et spordiklubidele üleminek oli ühemõtteliselt õige samm, mis enam kui kahekordistas spordiga tegelevate laste hulka. «See andis võrdsed eluvõimalused kõigile spordialadele,» väitis ta. «Endine spordikoolide süsteem rahastas ja jättis ellu vaid need alad, mis spordikoolides ajalooliselt olid.»
Aaviksoo möönis, et meil ei ole õigust väita, et kunagi tehtud otsused olid valed. Need otsused tehti omas ajas ja ruumis ning tol hetkel tundus, et selline skandinaavialik tee ongi ainuvõimalik. «Aga tegevuse käigus on tulnud välja rida põhjusi, miks see asi ei toimi,» toonitas ta. «Selge põhimõte on see, et mida mõõdad, seda saad. Praegu saavad klubid raha siis, kui neil on suur arv päid. Aga nad ei saa siis, kui nad toodavad olümpiavõitjaid. Seega ei saa see neil olla põhieesmärk. Nende eesmärk on saada kätte pearaha ja sellega majandada.»
Tippsportlase kasvatamist, andeka noorega süvendatult tegelemist see süsteem ei soosi.
Alaveri ja ka Aaviksooga on kahe käega nõus TÜ ASK kergejõustikutreener ja TLÜ lektor Tiina Torop. Spordikoolide eelist näeb ta selles, et erinevalt klubidest on seal õppekava, millele kool peab vastama. Igale tasemele ja vanusele on oma treenerid ja laps liigub aste-astmelt kõrgemale, nagu näiteks muusikakoolis.
Tema arvates ei taga praegune seis süsteemset ettevalmistust, vaid sunnib ühte treenerit oma hoolealusega n-ö algusest lõpuni minema.
«Lasteaia muusikakasvataja ei lähe ju oma õpilasega konservatooriumi lõpuni,» võrdleb ta. «Kui ma lähen lapsega nullist tippu, siis saangi võib-olla ainult kaks tippu ette valmistada. Süsteem oleks otstarbekas, kui meil oleks igale vanusele ja igale tasemele vastavad treenerid. Riik peab otsustama, kas ta hakkab treenereid ette valmistama.»
Paraku, nendib Torop, pole Eestis praegu riiklikku tellimust treenerite ettevalmistuseks, kõrgkoolid koolitavad kehalise kasvatuse õpetajaid.
Kaadrid otsustavad kõik
Treenerite olulisust rõhutab ka Tartumaa spordiliidu ja judoklubi Do juht Andres Põhjala. Tema sõnul ei ole spordikool ilmtingimata võluvits, mis aitab kaasa tippsporti jõudmisele. «Juba kadunud Lenin ütles, et kaadrid otsustavad kõik,» tsiteeris ta. «Näeme ju, kuidas klubides treenerid pingutavad ja rabelevad selle nimel, et kedagi tippu viia.»
«Ei sega klubi ega sega spordikool, kui tahetakse sporti teha tulemuse nimel,» väitis omal ajal nii lastestaadionil kui kümmekond aastat Vanalinna spordikoolis töötanud ja nüüd sulgpalliklubi Triitonit juhtiv Mart Siliksaar.
«Kui on fanaatikuid, kes tahavad noori inimesi motiveerida tõsisele sporditegemisele, on seda võimalik teha nii klubis kui koolis,» toonitas ta. «Ka spordikoolis võid sa lorutada.»
Tegelikult on nii Triitoni kui mõnegi teise spordiklubi hõlma all nimeliselt ka kool tegutsemas. Ent seda pigem põhjusel, et lastevanemate rahakotti paarikümne protsendi jagu säästa.
Suusaliidu president Toomas Savi näeb andekate noorte väljundit tippu pürgimisel eelkõige Audentese spordigümnaasiumis, kuhu neid võiks suunata alaliitude kaudu.
Savi on veendunud, et mustvalgena – ainult koolid või ainult klubid – ei saa probleemi vaadata.
Spordiseeme külvatakse tema sõnul mulda eelkõige perekonnas. Lasteaedades on olemas liikumisjuhendajad ning koolides kehalise kasvatuse tunnid ja õpetajad.
«Nii klubid kui koolid on praegu vajalikud, aga küll oleneb klubide edukus sellest, kui jõulised nad on ja kui kõrge kvalifikatsiooniga treenereid nad suudavad värvata,» leidis Savi.
«4. ja 5. kategooria treenerit ei ole vaja, et tegelda lapsed-tänavalt-ära-missiooniga, selleks on 1.–3. kategooria treenerid,» ütles ta. «Kui klubil on võimalik värvata endale 4. kategooria treener, siis loomulikult saab see klubi osaleda jõuliselt andekate noorte suunamisel saavutussporti. Aga kui seda ei ole, siis teine võimalus on spordikoolide ära kasutamine.»
Spordikongress
Homse VII Eesti spordi kongressi põhiteemad
• Eesti spordipoliitika alused. Töörühma juhid Toomas Tõnise ja Siim Sukles
• Spordi rahastamine. Neinar Seli, Tõnu Seil
• Kohalikud omavalitsused ja sport. Laste- ja noortesport. Rein Ilves
• Sportlane. Treener. Jaak Salumets, Erki Nool
• Võistkondlikud spordialad. Peep Aaviksoo
• Spordiharidus, -teadus ja -koolitus. Toomas Savi, Madis Lepajõe
• Liikumisharrastus ja harrastussport. Peeter Lusmägi, Tiina Möll
• Sport ja tervis. Tervisekontroll. Rein Kuik, Hannes Danilov
• Uus meedia ja IT-lahendused spordis. Anu Kaljurand, Andres Jõesaar