Kiidjärve vana ja väärika vesiveskihoone kõrval pole enam kõrget betoonpaisu, vaid jõgi voolab vabalt äsja valminud uhke silla alt läbi.
Galerii: Kiidjärve veskisild taastati vanade fotode järgi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabas vees saavad lõpuks liikuda ka kalad ning vanade paisude eemaldamine teenibki lõhilaste jõgedes peaasjalikult kalakaitselist eesmärki. Kui nüüd kuu lõpus ka Piigandi kandis jõele rajatud takistused eemaldatud saavad, jääbki alles veel Ahja paisudest suurim – Saesaare.
Veski vajas toestamist
Paisu allalaskmine oli veski kinnistu ja ümberkaudsete elanike soov. «Väga suur töö on nüüd tehtud,» kiitis Kiidjärve veski üks omanikke Lembit Torro.
Päris ühte meelt kohalik rahvas aga veskipaisu eemaldamise osas polnud, tõdes kogu asjaajamise enda õlule võtnud mittetulundusühingu Ahjajõe projektijuht Malle Tomson. Ühelt poolt olid kõik paisuga harjunud ja uus tekitab alati hirmu, leidis Tomson. Eks terve suve oli ehitusplats ka üks suur mülgas ning inimesed väsisid sellest, lisas ta. «Praegu paistab aga, et inimesed on tulemusega rahul.»
Ümberehitustöödeks lõid kohalikud elanikud mittetulundusühingu Ahjajõe, et selle alt esitada rahataotlus keskkonnainvesteeringute keskusele. Projektile saabus heakskiit ning suurte kogemustega vesiehitiste projekteerija Piiber Projekt alustas mõõtmis- ja hindamistöödega.
Tomsoni sõnutsi tekkisid projekteerijail juba pinnast uurides kahtlused, kas ehk veetaset alandades vana ja väärikas veskihoone savise aluspõhja peal liikuma ja varisema ei hakka. Vana vundamendi aluse oli jõgi tühjaks kandnud ning kivide vahelt mördi minema pesnud.
Nii alustatigi pärast jõe ajutisse sängi suunamist esmalt veski toestamisega, remonditi vundament ning valati tulevase jõesängi põhja betoonist horisontaalne toetustala, et hoida veski vundamenti paigal.
Omaaegsetest rajatistest polnud mingit dokumentatsiooni säilinud ja nii alustati projekteerimist ja ehitamist võttes aluseks vanad fotod. Betoonitööd tehti ära suvega. Paisjärve jäänud setete ümberkaevamine jäi sügisesse. Vahepeal, kui Saesaare paisjärves remonttöödeks aga ka Kiidjärve kaldakindlustuste ehitamiseks veetaset alandati, tuli kiiresti tegutseda, tõdes projekteerimisfirma Piiber Projekt juht Enn Kulp.
Nüüd sarnaneb uus sild pea äravahetamiseni sellega, mis seisis jõe kohal 1930. aastatel. Palju on lisaks betoonile kasutatud maakivi. Silla käsitoepostid on ehitatud aga tellistest. Lisaks kindlustati jõekaldad kividega ning siis avati korrastatud säng uuesti vetevoogudele. Tööd läksid maksma 364 000 eurot.
Plaanis ka elektrijaama
Vastse-Kuuste vallavanem Lennart Liba meenutas, kuidas kohalik rahvas käis ikka Kiidjärvel oma kasvatatud viljast jahu jahvatamast ning kuidas lapsed sõid sellest jahust küpsetatud saia. Ta avaldas arvamust, et projektis oleks võinud siiski ette näha ka võimaluse paisutamiseks juhuks, kui kellelgi tekib tulevikus soov veskit sihtotstarbeliselt kasutusele võtta.
Pole sugugi kindel, et vilja jahvatamine oleks veskis jätkunud kui Teine maailmasõda poleks Eestit tabanud, kõneles omakorda teine kinnistuomanik, kunagise suurettevõtja ja veskiomaniku Karl Torro tütar Tiio-Mai McCurty. «Isa mõtles veski elektritootmise peale ümber ehitada,» sõnas ta. Karl Torro lahkus koos perekonnaga Teise maailmasõja ajal Saksamaale, jahu jahvatati veskis vahepealsete pausidega kuni 1990. aastate alguseni.