Enriko Talvistu: puhtalt dekoratiivsed Isa ja Poeg

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Enriko Talvistu

FOTO: Pm

Avalikus ruumis esitletud skulptuuridega pole Tartus olukord just laita, küll aga tekib küsimus, missuguseid mahulise taide liike need esindavad. Semantiliselt on monument sama mis mälestusmärk; dekoratiivskulptuur võib oma mahult olla küll monumentaalne, aga pole ometi mälestusmärk.


Hiljuti tekitas minus kerget hämmastust mõnda aega Tartust eemal elanud kunstiajaloolasest tütre nending, et Tartus on nii vähe dekoratiivskulptuuri võrreldes näiteks Barcelonaga. Mitte nende hulgast, vaid osakaalust lähtudes. Üritasin põhjendada küll ajaloolistest, küll fiskaalsetest aspektidest lähtudes, aga need ei osutunud tegelikus kõrvutuses veenvaks.

Tõepoolest oli meil umbes viiskümmend aastat tagasi dekoratiivse (st mitte ainult värvilise ja efektse, nagu dekoori mõnel puhul vigaselt kiputakse tõlgendama), aga sisult pigem neutraalse skulptuuri kõrgaeg. Sellest on jäänud üksik karu Tõnissoni pargis ja neidis hotelli Park ees. Ülejäänu on suhteliselt õnnestunult sattunud kokku botaanikaaeda.

Küllap on sellise ajastulise kõrghetke põhjuseks olnud see, et oma ajaloo tähiseid oli vähe, neid oli hiljuti maha võetud ning uusi ei tahetud sellisel hulgal ka tekkida lasta. Jätame siinjuures kõrvale need kipsist pioneerid ja hirved, igatahes on nende üle otsustajate mälestused juba kättesaamatud.

Mälestusmärkide aeg

Mis meil siis on? Varasemast meenub Endel Taniloo «Ema lapsega» endise lastekliiniku ees Veski tänavas, hilisemast pigem suhteliselt juhuslikult tekkinud Mati Karmini «Suudlevad tudengid» ja «Siga» turuhoone ees. Ahti Sep­­peti kloun ratastega kunagise Teaduse raamatupoe ees jäigi kuidagi salapäraselt kadunuks.

Muidugi on niisuguseid pooldekoratiivseid asju nagu Tiiu Kirsipuu Wilded Vallikraavi tänavas ja kitarriga poiss kontserdisaali ees. Mõlemad on siiski pigem mälestusmärgid. Kõik ju teavad, et neid kadunud Tartu levimuusikapäevi mälestab oma kitarrikastiga Sibula Riks.

Samuti on teisipidi dekoratiivne Juri Lotmani mälestusmärk Mati Karminilt – vaevalt noorenevad põlvkonnad tema veetorudes enam professori vuntse ja juuksepahmakat ära tunnevad ning peavad seda lihtsalt üheks dekoratiivpritsiks.

Pigem meenutab asjatundjatele Lotmanit haruldaselt lopsaka juuksepahmakaga Tuglas Ülejõe pargis Edgar Viiese modelleeringus, aga seal on nimi ju all. Ka Kirsipuu pitsat Toomemäel on justkui dekoratiivne, aga seal on vähemalt pilt peal ja kiri juures.

Mälestusmärkide aeg võiks justkui ümber saada. Mitte et nad päriselt kaoks, aga nende osakaal mahuliste taieste seas võiks linnaruumis küll väiksem olla. Alles taheti Vanemuise tänaval kunstnike maja vastas olevat tervet platsi rahulepingu lehena rulli keerata, nüüd on aga kõik rahul selle kavalalt valgustatud Poskaga seal gümnaasiumi seina küljes.

Samuti rikuks Tartu maratoni aastapäev oma kivikamakatega Emajõe kalda üsna pikaks ajaks. Parem oleks kas või suusataja Emajõe peal, sama sürrealistlik nagu Anton Starkopfi «Uppuja» botaanikaaia murul.

Piisas vaid linnavolinik Enn Tartol pahandada, et An­­toniuse õue uue käsitööliste maja avamine sattus Tartu vangla 1941. aasta mõrvadega samale kuupäevale, kui teenistusvalmis linnakunstnik tuli kohe Antoniuse gildi õuele vastava monumendi tarbeks maad välja mõõtma. No tule... appi!

Ehk aitaks üksikute linna tellitavate avalike skulptuuride surumisest järjekordsete valimiste poliitilise moosimise reele. Midagi võiks ju kõigile lihtsalt silmailuks olla. Keda ja mida mälestada, neid jaguks Tartus senise tempo juures 22. sajandini ja aega tuleks juurdegi võtta.

Sees ja väljas

Üks ilus justkui dekoratiivskulptuur on Tartus veel. See on meie seast vara lahkunud, Eesti 20. sajandi skulptorite esiviisikusse kuulunud Ülo Õuna «Isa ja poeg» Küüni tänavas. Sisuliselt võiks olla tegu monumendiga sellele Tartust pärit poisile endale. Tegemist on ju autoportreega (ei tea kahjuks, kas ka kujuri kere vastas teadlikult kujutatud antiikideaalidele), isa suuruseks on paisutatud tema imikueas poeg Kristjan.

Mäletan, et selline sür­­reaalne võrdlus tekitas skulptuuri esmaesitlusel 1977. aastal Tallinna kunstihoones tõelist furoori.

Nagu ka Ülo Õuna kipsist «Tuumafüüsik» (1969) Tartu kunstimuuseumis või siis oma toonaste äärmiselt kuivade aktimaalidega hiilanud praegusele maestrole (kasutades kunstiostja Enn Kunila sõnapruuki tema kunstikogu näituse avamiselt Helsingi kunstihoones) Olev Subbile pühendatud lopsakas ja mahlakas naise torso (1974). Sellist kerget irooniat leiame kogu Õuna hilisemaski loomingus, sealhulgas skulptuuris «Isa ja poeg».

Eelmise Tartu linnakunstniku kohaotsingud sellele skulptuurile päädisid lõpuks Küüni tänava äärega. Pole ju kõige halvem variant, ehkki mina eelistasin ausalt öelda teist asukohta. See selleks, aga mul on kahju, et ma monumendi alust kavandanud arhitekt Jüri Siimule ei soovitanud alust maast veidi kergitada. Toona tundus, et just tänavaga samas tasapinnas asend on igati sobiv.

Tegelikult olnuks tarvis maketiga vastavaid katseid teha.

Hiljem, tänava tasapinnale paigutatud skulptuuri nähes oli mulle pilt selge: tegemist on justkui näitusesaali paigutatud kipsist autoritaiesega, millel oli juba toona kummalgi kujul väike postament all.
Iga vähegi kunstiharidust saanud inimene teab, et skulptuuri mõõtkavaline mõju ruumis sees ja välisõhus on erinev. Vaadakem või uut, varasemast erinevat kuningas Gustav II Adolfi kuju ülikooli taga, mis – olgugi elusuurune (pikkuselt) – mõjub postamendil pigem veidi nukulikult.

Ka ilma postamendita monumendi esmapropageerija Auguste Rodini teosele «Calais’ kodanikud» on Calais’ raekoja ees pandud alla väike alus ja nii on see vähemalt eraldatud kõnniteekividest. Sealjuures on kujud elusuurusest veidi suuremad.

Meie autoportreeline isa on aga elusuurusest väiksem. Ülo Õun ei olnud mingisugune Napoleoni kasvu mees, nagu on näha ka skulptuuri kolju proport­­sioneeringust (poja proportsioone on ju niikuinii suurendatud).

Jalad maas

Seda silmas pidades läksingi pärast kuju ajutist eemaldamist Küüni tänava remondi ajal veidi murelikult linnakunstnik Tiit Kaunissaare jutule. Mind rahustades ta ütleski, et olgu ma mureta, uues asukohas tuleb skulptuurile kerge alus (10–15 cm) ning tema proportsioonid ja kõrgus asetuvad tunduvalt paremale positsioonile.

Olin üsna üllatunud, nähes tagasi pandud «Isa ja poega» oma jalataldadega tänavasillutise kividest isegi vaata et pool sentimeetrit allpool asuvat. Kas Kaunissaare valetas mulle või tekkisid vahepeal kontseptsiooni muudatused või pigem on tal ükstapuha?

Nüüd on siis lüheldastel turistiprouadel võimalik veelgi paremini teha mälestuseks pilt, kus nad saavad tänaval Ülo Õuna või tema poja nokut sirge käega pihus hoida. Ehk tuleks nendele meestele odavate rõivaste poest kõigi pilastajate vältimiseks midagi selga osta?

Sellest, kes oli Ülo Õun, ja skulptuuri sisust saame lugeda kõrval asuvalt peenes kirjas plekktahvlilt, mitte samba aluselt. Hea, et sellist plekktahvlit pole veel pandud Wildede või turuhoone Sea juurde.

Tagasi üles