Maameestel on saak salves, sügiskünd tehtud ja talivili haljendamas. Läinud nädalal pesid Vara valla mail teravilja ja rapsi kasvatava tulundusühistu Kaarli mehed Mercedestest ja Lexustest kallimad traktorid mudast puhtaks.
Põllumehele meenub kroon palgapäeval
8. november 2010, 14:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarli juht Madis Avi (55), kes novembris enamasti raske seljakotiga mägedes kolab, on sel aastal millegipärast kodumail. Miks kirglik mägironija seekord Eesti halli taeva all aega veedab? Ega põllumeest, põlist rikast, ometi rahapuudus kummita?
«Lubasin naisele, et sel sügisel ma mägedesse ei lähe,» naerab Madis Avi. «Esialgu pidin küll Pakistani sõitma, aga mõtlesin ümber. Maal on veidi ehitamist kah.»
Nii et rahas küsimus pole. Aga kuidas diplomeeritud agronoomil selle va mõnusalt krõbiseva krooniga lood on? «Ei saa öelda, et ma pole rahul,» kostab Madis Avi. «Kui ma rahul poleks, siis tuleks viga enda juurest otsida.»
Palga suuruse jätab Avi enda teada. Veidi pinnides selgub, et kohe kindlasti pole Kaarli juhi teenistus pealt 81 000 krooni kuus, nagu teenib sama pika ajaga Eesti president. Aga seda on veidi rohkem kui 12 865 krooni, mis oli Eesti keskmine brutopalk tänavu teises kvartalis.
Tööandjana räägib Madis Avi, et Kaarlis on sõltuvalt hooajast ametis kuni 15 inimest, kellest pea kümme meest saavad kuus kätte 15 000 krooni.
Krooni aeg on otsas
Viimase aastakese on Madis Avi elanud abikaasa Anu ja gümnaasiumi viimases klassis käiva poja Mardiga Tartus Tammelinnas, kadunud isa majas. «Meil on nii kujunenud, et naine ostab toidukraami ja mina maksan igasugused maksud,» räägib perepea. Autoliisinguks ja kodu peale kulub tal kuus ligi 10 000 krooni.
Põllumehe ja tema taskus krabisevate kroonide suhtele laiemalt vaadates märgib Madis Avi, et Eestis ei lasta rasket maatööd tegevatel inimestel välja surra ega rikkaks minna. «Põllumehel hoitakse nahk toores,» ütleb ta ja räägib naerdes loo oma käigust Keskerakonna korraldatud maarahva kongressile.
«Oi, seal oli palju tuttavaid põllumehi, näiteks Heimar Lenk, Marika Tuus ja Ester Tuiksoo, kõik varakult kohal,» naerab Madis Avi. «Tuttavad» põllumehed rääkisid kongressi alguses pikalt ja kirglikult, mis tuleb teha, et meie põllumees paremini elaks.
Mõni neist esitas kõnetoolist retoorilise-etteheitva küsimuse: «Kus on põllumajandusminister Seeder, miks teda saalis pole?» Põllumajandusminister ei viilinud, teda polnud kutsutudki.
Loo uba on selles, et kui saabus põllumeeste aeg kõnelda oma probleemidest, oli saal poliitikutest tühi.
Olgu nende poliitikutega nagu on, räägime rahast edasi. «Kroonist on veidi kahju küll, aga mis teha, selle raha aeg on otsas,» ütleb Madis Avi. «Põllumehed elavad juba mitu aastat euroga, kroonist ei tea me enam midagi, näeme seda ainult palgapäeval. Väetiste ost, saagi müük ja liisingud käivad kõik euroga.»
Kui Eestis hakkab maksma euro, läheb elu lihtsamaks, sest kaob ära euro kroonidesse ümberarvestamise vaev, näeb alati heatujuline Madis Avi uue raha plussi. Ta usub, et euroga äratab meie riik rohkem usaldust ning pärast euro saabumist hakkab siia rohkem väliskapitali tulema.
Nagu 1992. aasta
Inimese jaoks läheb elu kindlasti veidi kallimaks, oma paarsada krooni hakkab kuus rohkem minema, arutleb Avi.
Maaeluga hästi kursis oleva inimesena teab ta, et rahaga pole praegugi kellelgi priisata, näiteks Vara valla kärbete tõttu ei telli kohalik raamatukogu uueks aastaks enam Kroonikat ega Õhtulehte. «Rahva arenguks ongi nii parem,» naerab Madis Avi. «Igasuguseid asju ei peagi lugema.»
Optimistina usub ta, et midagi läheb euroga ka odavamaks, näiteks pangad ei saa enam meie pealt kroone eurodeks vahetades teenida.
Kroonilt eurole minek meenutab Madis Avile 1992. aastat, kui Eestis vahetati lepalehtedeks muutunud rublad oma raha vastu. Siis maksis Postimees 80 senti, kütuseliiter 1,3 krooni ja kaerakilo ühe krooni. Uuel aastal maksame kütuseliitri eest 1,2–1,3 eurot, Postimehe hind on praegu 77 eurosenti.
Aga vahe on selles, et kui Eesti raha tulles sai toona 1000-kroonist kuupalka teeninud Madis Avi kilo kaera eest osta Postimehe, siis uuel aastal enam mitte, sest praegu teenib põllumees kilo kaera eest kaks krooni ehk ligi 13 eurosenti.
Kui võrrelda 1992. aasta palku ja hindu praegustega, tuleb tunnistada, et Eestis on elu viimase 18 aastaga kõvasti edasi läinud. «Järgmise 18 aasta pärast meie palk praegusest ilmselt väga palju kordi suurem ei ole,» märgib Madis Avi.
Harjumuse suur jõud
Uuel aastal on meie palganumbrid omajagu šokeerivad, sest on ikka vahe, kas ütled oma kuupalgaks 30 000 krooni või 2000 eurot. Ka kuus 5000 krooni penssi saavale vanainimesele võib selle asemel makstav veidi enam kui 300 eurot olla moraalselt raske.
Kuid euro tulek on kindel, nagu on kindel seegi, et uue rahaga annab harjuda. «Kujutage ette, et inglise mees läheb uue aasta hommikul baari ja peab seal pindi õlle asemel küsima 0,568 liitrit õlut,» naerab Madis Avi. «Eks alguses muudkui arvutame, et mis iga asi kroonides maksab.»
Ikka naerdes lisab ta, et kui meenutada rublaaja lõppu, kus inimesed oma viimase raha paljuski maha sõid-jõid, siis võib meid ees oodata väga rikkalik ja lõbus vana-aastaõhtu ning üsna kasin uue aasta algus.
Kas teate?
Põllumees Madis Avi kulutas oktoobri viimasel nädalal ligi 500 krooni, mis tuleval aastal tähendab 31 eurot ja 96 senti. «Naine, kavalpea, saatis mu kaks korda poodi söögikraami tooma,» muheleb Madis Avi.
Mõlemal korral ostis Avi kindlasti leiba, saia ja piima, muu vajalik talle enam ei meenu. «Söögikraami hindu ma tean,» kinnitab ta. «Piimapakk on 12 krooni ringis, leib-sai umbes samas suurusjärgus.»
Autole kütust ostab Avi pangakaardiga. «Siis ei ole rahast kahju,» põhjendab ta naerdes. «Kui pead bensiinijaamas viiesajakroonise välja käima, siis hakkab sellest ju kohe hale, kuidagi ei tahaks seda käest anda.»