Õudsel õhtul kajas noortekeskus karjetest

Laupäeval sai Lille majast Tartu linna üks hirmsaimaid hooneid, mille uksest julgesid sisse astuda vaid need, kel raudsed närvid. Kes oma närve üle hindas, pidi majast varakult lahkuma.

«Sa ei või silmaklappe enne ära võtta, kui ma ütlen. Muidu sa sured,» luges valges kitlis Karmen Nigul kinni seotud silmadega zombidele sõnu peale, enne kui nad õuduste rajale talutas. «Sa pead kuulama iga mu käsklust, sest me peame siit majast ruttu välja saama.»

Omamoodi õnnelikud olid need noored, kes pääsesid rajale esimeste seas. Ligi 70 tegelast tuntud õudusfilmidest jäi Lille maja suurde saali oma järge ootama.

Seal pidid nad seotud silmil taluma kõuehäälse preestri jutlust, kõhedust tekitavat muusikat ja saalinurkadest kostvaid hirmsaid hääli.

Juhtus, et nii mõnelgi ütlesid juba selle peale närvid üles, nii et rajale nad enam minna ei julgenudki.

Siirad reaktsioonid

Õuduste õhtu üks korraldajatest, Miina Härma gümnaasiumi üheksandik Karmen Nigul talutas järgmise adrenaliiniotsija rajale. Lükkas ta esmalt pimedasse zombipiltidega ruumi, lajatas ukse selja taga kinni ja lubas avatud silmadega ruumist väljuda, kui kostab kolm koputust.

Väljapääsu otsijat varitses ruumis aga verise pidžaama ja lõhkise näoga Monaliisa Murs, kelle nägemise peale kostis ruumist sajatusi ja karjeid, aga seejärel ka siirast naeru iseenda ehmumise üle.

Nigul viis seiklejad esimese ehmatuse järel rahunemistuppa, mis olevat tema sõnul ainus turvaline paik majas. Vannitoas, mida valgustas vaid aknast sisse paistev kuu, ootasid ees aga verised seinad-peeglid, ning nagu sellest veel vähe, valgus peagi dušinurgast välja korisev laperdavate haavasidemetega muumia.

Üle tuli elada veel mäng elu ja surma peale õudusfilmi «Saag» tegelase reeglite järgi ning seejärel kahtlaselt piiksuva klouni juhtimisel pääseda õhupallidega täidetud toast akna kaudu õue. Sealt talutas vaikiv munk värisevate jalgadega ohvri pimedasse keldrituppa.

Asjatud palved

Ainsaks valgusallikaks ses toas sai sahisev televiisor. Ilmselt parimasse õudusfilmi vaatamise meeleollu viidud osalejatele hakkas telerist jooksma filmist «Ring» tuttav kõhedust tekitav pilt.

Samal ajal hiilis toapimeduses filmivaataja juurde sorakil juuste ja verise valge kleidiga Samara Morgan alias Hermine Aints, kes jõllitas tardunud vastasele naerul sui näkku.

«Ära hakka karjuma … palun ära hakka karjuma,» oli ainus palve, mis hirmunud toasviibija suust vaevukuuldavalt kostis. Ent sellest palvest polnud kasu.

Õuduste õhtu korraldanud kamp Härma, Karlova ja katoliku kooli üheksanda klassi õpilasi sai ürituseks toetust Tartu linnavalitsuse noorte omaalgatusprojekti konkursilt. Peale närvikõdi pakkumise oli nende eesmärk tekitada eakaaslastes huvi õuduskirjanduse ja -filmide vastu.