Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2015/11/01/4652467t1h9703.jpg)
Alates 3. oktoobrist ametis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta kohtus reedel Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilastega ja vastas nende küsimustele. Seejärel andis ta intervjuu Tartu Postimehele.
Gümnasistidega kohtumise algul ütlesite, et see on teie esimene loeng volinikuametis. Mida teile andis õpilastele kõne pidamine ja nende rohketele küsimustele vastamine?
Sain kinnitust, et koolinoored – ja ma arvan, et ka üliõpilased – on oluliselt paremini kursis diskrimineerimise teemadega, et neile on võrdne kohtlemine palju enesestmõistetavam kui vanematele põlvkondadele. Osa küsimusigi olid sellised, mida vanemad inimesed võibolla ei küsiks.
Ja selline huvi ja niisuguste teemade tähtsustamine on väga hea, seda tuleb ainult tagant utsitada. Ma olen isegi mõelnud, et tuleks teha noorte nõukoda võrdse kohtlemise voliniku juurde, pealegi on vanusega seotud diskrimineerimisohud mulle väga oluline teema.
Kui palju on jõudnud kodanike avaldusi teie kantseleisse alates 3. oktoobrist?
Ma ei ole täpselt kokku lugenud, aga kindlasti on neid üle 20. Dominant on noorte lapsevanemate diskrimineerimine. Pöördumisi on ka puudega inimeste ja muu hulgas hariduse teemadel.
Tulnud on juba ka kaks sellist avaldust, mis tuleb viia seadusemuudatusteni. Nende puhul ma teen ettepaneku, et tööandja on käitunud õiguspäraselt, kuid seadusesäte ise on diskrimineeriv ja tuleks seetõttu muuta.
Üks teema puudutab tervet Euroopa Liitu ja on seotud võimatusega olla korraga tippteadlane ja lapsevanem. Avalduse saatja pakkus ise ka lahenduse, ent see eeldaks veel suuremaid muutusi.
Kas pole aga nii, et selle aja jooksul, kui seadusi muudetakse, on kannatav inimene juba väga ära diskrimineeritud, nii et tal ei ole voliniku abist enam kasu?
Nende kolme asja lahendamine tõesti neid konkreetseid inimesi ei aita, aga aitab järgnevaid diskrimineerimisi ära hoida.
Kui tulemuslik on olnud Eestis aastast 2005 tegutseva võrdõigusvoliniku kui institutsiooni senine tegevus? Kas üldse on mõõdetav, kui palju on muutunud meie kõigi suhtumine sugudevahelisse, ealisse, tervislikku ja muusse võrdsusesse?
Mõõdetav tulemus seisneb teadlikkuse kasvus.
Vahepeal oli laiemalt levinud lapseootele jääja või väikese lapse kõrvalt tööle tulija teistmoodi kohtlemine. Nüüd inimesed teavad rohkem, et see on diskrimineerimine, ja tööandjad on inimlikumad. Või pöörduvad inimesed töövaidluskomisjonidesse ja meie poole või ütlevad tööandjale otse, et nii ei tohi teha.
See, et inimene oskab öelda, et nii ei tohi teha, näitab teadlikkuse kasvu ja sageli see ka aitab kohe. Enamik tööandjaid pole ju pahatahtlikud.
Just tuli välja uus Eurobarometer (Euroopa Komisjoni uuring – toim märkus), kust selgub, et Eesti elanikud teavad oma õigusest pöörduda võrdõigusvoliniku poole ligi kolmandiku võrra paremini kui teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud. Selline mõõdetud tulemus.
Mille poolest erinevad teie seatud eesmärgid nendest, mille poole on püüelnud teie kaks eelkäijat sellel ametikohal?
Mulle tundub, et minu seatud raskuskeskmes on rohkem lapsed, vanus, palgalõhe ja puudega inimesed. Ja kahtlemata on üks minu tähelepanu fookusi haridus, näiteks et õpilane pääseks lihtsamini tööpraktikat tegema.
Usun positiivsete näidete rõhutamisse, et heade praktikate uue normaalsusena esitamine aitab inimesi. Ei taha ka tööandjatest keegi olla diskrimineerija, kõik tahavad olla inimlikud, ja inimlik olemine ongi võrdselt kohtlemine, teise kohtlemine nagu kohtleksid iseennast.
Tegelikult võiks minu töö kaugem eesmärk olla see, et voliniku töökohta ei ole lõpuks vaja, sest keegi ei diskrimineeri kedagi, ja kui seda siiski juhtub, oskavad inimesed ennast igakülgselt ise kaitsta. Praegu loodan aga, et Eestis olukord hullemaks ei läheks, et me oleks kõik rohkem inimlikud ja et inimesed lepiks rohkem omavahel ära.