On arusaadav, et mõte lahutada Tartus gümnaasiumid ja põhikoolid ning seega muuta paljude koolide senist korraldust ja olemust tekitab vastakaid arvamusi, kuna teema on tõepoolest emotsionaalne. Oleme ju kõik üht- või teistpidi mõne kooliga lähedalt seotud või seotud olnud – kui mitte õpetajana, siis õpilasena kindlasti.
Seetõttu tundub mõte millegi muutumisest või kadumisest sageli võõras ja hirmutav. Sellegipoolest olin veidi hämmeldunud, lugedes Jaanus Kriiski artiklit, mis põhines väga suuresti vaid emotsionaalsetel hinnangutel.
Põhikoolil on parem
Rääkida mitme paralleeliga suurtest gümnaasiumidest kui hariduskombinaatidest tundub veidi üle pingutatud, samal ajal kui Eesti üks parimaid, Hugo Treffneri gümnaasium, on just sellise korraldusega.
Jutt kodumaast ja juurtest on küll õige, kuid veidi demagoogiline, sest ühist identiteeti ei kujunda mitte kooli pikk ajalugu üksi, vaid kogukonna tunnetamine, ja see tunne tekib kokkuhoidva koolipere ja ühiste eesmärkide kaudu. Need aga ei pruugi kuhugi kaduda, kui gümnaasiumid põhikoolidest lahutada.
Mulle jääb arusaamatuks nii Jaanus Kriiski kui ka sellele järgnenud Sirje Tarraste artiklis kumav mõte, justkui tähendaks suurem gümnaasium vähem isiklikku lähenemist õpilastele ning madalamat õppekvaliteeti.
Väidan vastupidist.
Õpilase seisukohalt on gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine ainuõige tegu mitmel põhjusel.
Jättes kõrvale praktilised kaalutlused, nagu näiteks vajadus erineva sisustusega klassiruumide järele (kokandus põhikoolis, keemialabor gümnaasiumis), on sageli asi ka õppeasutuses valitsevas õhkkonnas.
Gümnasistil on palju kergem õpingutele keskenduda, kui koolis valitseb nii-öelda täiskasvanulik atmosfäär ja vahetundide ajal ei pea ühest klassiruumist teise minnes väiksemate keksumängu segama.
Eraldades põhikooli gümnaasiumist, võimaldame mõlemal haridusastmel oma eripärale ja eesmärgile keskenduda.
Põhikoolides saab arendada õpilaste tugisüsteemi ning pöörata rohkem tähelepanu koolist väljalangemise vähendamisele. Kuigi põhikoolist väljalangevus on vähenenud (õppeaastal 2008/2009 langes statistikaameti andmeil koolist välja 887 õpilast, sellele eelnenud aastal 1238), on see meie põhjanaabritega võrreldes siiski ebaproportsionaalselt suur.
On selge, et varajases puberteedis vajavad noored rohkem suunamist ja tuge ning koolil on kohustus seda koos põhiharidusega pakkuda. Palju lihtsam on õpilastele individuaalselt läheneda ning vajalikku tugisüsteemi välja töötada, kui koolil on võimalus keskenduda vaid põhihariduse pakkumisele.
Iseseisev gümnasist
Täpselt samuti on lihtsam täita gümnasisti ootusi, kui kool saab keskenduda vaid keskharidusele, töötades välja erinevaid õppesuundi ning eakohaseid tundideväliseid tegevusi.
Forseliuse gümnaasiumi õppeala juhataja Sirje Tarraste tundis muret, kas ehk suuremates gümnaasiumides ei teki õpilastel kohanemisraskusi, kuna eraviisilist lähenemist saab vähem olema.
Mina aga tahan näidata mündi teist külge ja väita, et gümnaasium kui ülikooliks ettevalmistav õppeasutus ei peagi olema nii väike ning isikliku lähenemisega kui põhikool.
Gümnaasiumi astunud noor peab arvestama asjaoluga, et järjest rohkem tuleb tal oma õpingute eest ise vastutada. Kooli ülesanne on pigem pakkuda vajalikke vahendeid ja keskkonda õpilase eesmärkide kättesaamiseks kui et näpuga järge ajada, kas kodutööd saab ikka õigeks ajaks tehtud. Kõike seda on lihtsam pakkuda puhtas gümnaasiumis.
Loomulikult ei tohi muudatusi teha lihtsalt muudatuste endi pärast, kuid olukorras, kus esimesse klassi astujaid on järjest rohkem, gümnaasiumid aga peavad õpilaste pärast võitlema, on koolisüsteemi muudatused vältimatud.
Viimased paar aastat valitsenud olukord, kus gümnaasiumid võtavad vastu sisuliselt kõik soovijad, pole kasulik ei õpilasele ega koolile. Liiga lihtsalt keskkooli sisse saanul pole piisavat motivatsiooni pingutamiseks ning kool peab omakorda pead valutama, kuidas mugavaid õpilasi läbi kolme aasta õpingute lohistada.
Mitte ainult Tartus
Haridusreformi teostades ei leiuta Tartu jalgratast. Eraldi gümnaasiumid ning põhikoolid on paljudes haridusmudeli poolest heaks eeskujuks olevates riikides, näiteks Soomes ja Taanis. Uuest seadusest inspireerituna on hakanud gümnaasiume ja põhikoole lahutama teisedki Eesti linnad.
Viljandis alustab 2012. aasta sügisest tööd riiklik ning Sillamäel munitsipaalgümnaasium – mõlemad puhtad gümnaasiumid. Lisaks on koolivõrgu ümberkorraldamise kasuks otsustanud Valga linn, kus avatakse samuti 2012. aasta septembris puhas gümnaasium.
Muutused pole kunagi kerged. Iga kooli sulgemine või ümberkorraldamine on kooliperele raske. Kui aga vaadata õpilaste arvu kõikumist lähitulevikus, siis on koolisüsteemi ümberkorraldused vältimatud.
Jättes tunded kõrvale ning püüdes näha haridusreformi mõtet veidi laiemas plaanis, on näha, et gümnaasiumi ja põhikooli lahutamisega saab parandada hariduse kvaliteeti ja rohkem arvestada õpilaste vajadusi.
Samal teemal: Jaanus Kriisk, «Haridusreform Tartu moodi»; Jüri Sasi, «Linn ei uuenda koolivõrku ühe mätta otsast vaadates»; Sirje Tarraste, «Enne koolide lahutamist tasub veel kord mõelda»; TPM 15.10, 25.10 ja 27.10.