Videosari loomade varjupaigast: vana koer tahab koju

Sel sügisel on Tartu koduta loomade varjupaika sattunud tavatult palju eakaid koeri, kes igatseksid enda eluõhtu oma kodus mööda saata, ent keda keegi taga ei otsi.

Varjupaiga projektijuhi Kirke Roosaare sõnul on tavaline, et keegi leiab koera kuskilt ringi komberdamas ja toob ta varjupaika. Eriti maal on levinud arusaam, et kui põdur koer on kadunud, ju ta läks metsa surema ning keegi ei tule selle pealegi, et oma vana sõpra varjupaigast otsida.

Ehe näide sellest on septembri lõpus varjupaika jõudnud saksa lambakoera moega Harald, kes komberdas Vehendi kandis mitu päeva küla vahel, kuni jõudis varjupaika. Varjupaiga töötajad pakuvad Haraldi vanuseks üle kümne aasta, ent peale selle, et tagajalad enam selle vanakese sõna ei kuula, on tal ka nahahaigus, mis vajaks järjepidevat ravi.

Kirke Roosaar tunnistas, et nad peavad võtma asja mõistusega ja ei looda, et Harald endale uue kodu leiab. Ainus lootus on, et ehk leiab tema endine omanik tee koerani.

«Ta on iseloomult tohutult tore, sõbralik ja mõnus,» tõdes Roosaar. «Aga ilmselt peame meie need pisarad valama…»

Omanik ei tule järele

Haraldi saatust jagab ka Rõngu vallast leitud umbes sama vana ja sama tõugu Renke. Tema puhul on varjupaik valla abiga saanud teada ka omaniku isiku ning sellegi, et omanik käis koeraga alles hiljuti veterinaari juures. Ent oma koerale ta järele ei tule.

Roosaar tõmbas siin paralleele inimeste maailmaga, kus oma vana sugulane võidakse viia küll hooldekodusse, ent seal käiakse teda siiski vaatamas ja vaimselt turgutamas. Oma lemmikutest sõbrad jäetakse aga varjupaika, justkui oleks see prügikast. «Mure lükatakse enda kaelast ära. Aga see on sõbra hülgamine, kes on sind kümme või rohkem aastat saatnud ja olnud sulle hea majavalvur,» tõdeb Roosaar.

Keerulisi teid pidi on varjupaika jõudnud ka must kõrgejalgne vanahärra Oskar, kes leiti Tartust pea saja kilomeetri kauguselt Koeru ja Rakke valla piirilt. Maanteelt koera üles korjanud inimesed tõid ta Tartu varjupaika, kust koera omanik ei pruugi osata teda otsidagi. Varjupaik on koerast saatnud pildid küll kohalikule omavalitsusele, kuid seni pole neilt vastust saanud.

Ent vanad koerad jõuavad varjupaika ka siis, kui nende omanik pole ühel päeval enam võimeline koera eest hoolitsema. Siin on varjupaiga töötajad seisukohal, et vanemaealine inimene peaks väga hoolega mõtlema, enne kui võtab endale seltsiliseks kutsika või kassipoja.

«Ma saan aru, et kutsikas või kassipoeg tekitavad hirmus palju positiivseid emotsioone, ent mis saab siis, kui nad saavad täiskasvanuks?» küsib Roosaar.

Seenior seeniorile

Nii on nende jaoks üsna tavaline, et vanainimene toob varjupaika looma, kellest jõud enam üle ei käi või on omaniku tervis ootamatult halvenenud. «Vanemal inimesel tasuks mõelda sellele, et kui tahta oma eluõhtul endale seltsilist, siis võiks pakkuda seda võimalust loomale, kes on juba natukene eakam,» soovitab ta. Vanem loom on ka rahulikum ning varjupaiga töötajad oskavad rääkida tema iseloomust ja elukommetest.

Praegugi on varjupaigas tagasi 8-aastane suur ja rõõmus Ville, kes on kutsikana sealt võetud, ent tema omanik jäi varem põduraks kui koer. Siin soovitab Roosaar enne looma võtmist eakatel inimestel hoolega mõelda, kas neil on kedagi, kes saaks looma eest edasi hoolitseda, kui nad ise enam selleks võimelised pole.

«Kui oma vallas- või kinnisvarale osatakse testamenti teha, siis paraku ei mõelda sellele, et ka elus hinged jäävad neist maha,» tõdeb Roosaar.