Reisikiri rummi ja viinaga

Ott Sepp on lavastuses «Rumm ja viin» publikuga silmitsi üksipäini järgemööda tund ja veerand. Foto: Margus Ansu

Tänavu sügisel on Tartu teatripilti tulnud lavastusi, mille põhiteemaks on alkohol, selle mõju inimesele ja teda ümbritsevatele. Kas see on vihje probleemile ühiskonnas või lihtsalt Tartu vaimu iseärasus?

Uusim neist alkolavastustest esietendus 3. novembril Sadamateatris Ott Sepaga peaosas. «Rumm ja viin» on iiri autori Conor McPhersoni esiknäidend, mis on debüüt ka Tanel Jonasele – seni näitlejana tuntud mees astus üles lavastajana. Tundub, et õnnestunult, kuigi monotükk on tihtipeale ka kogenud lavastajale paras pähkel.

Kunstnik Liina Unt on loonud lavale intiimse roosa lastetoa, mille taustal noor abielumees räägib oma õnnest ja õnnetusest. Taust ja jutt moodustavad tugeva kontrasti, mis näib eriti tugevalt rõhutavat seda, et ükskõik kui suured me oleme, tahaksime vahel põgeneda kuhugi idüllilisse maailma, eemale igapäevasest elust.

Mõnes mõttes on vaatajate ees reisikiri noore mehe viimase kolme päeva kohta, kus on nii ilusaid hetki kui ka täielikku allakäiku.

Nagu ütleb tegelane: «Mul oli endast nii hale, kuid ma nautisin seda täiega!» Noor mees räägib ausalt sellest, miks ta joob ja mis on temaga seetõttu juhtunud, ta räägib oma armastusest naise ja alkoholi vastu ning tasakesi sees keenud väsimusest ja igapäevase eluga hakkama saamisest.

Tunnistan ausalt, et saali sisenesin ootustega, et nüüd saab kõhutäie naerda – monotükk, mille peaosas on ikkagi Ott Sepp! Eksisin.

Naerda küll saab, kuid mitte üleliia. Pigem on see aus pihtimus, sisekõne, mida on võimalus kuulda ja näha ka teistel. Esietendusel tundus, et inimesed kuulasid huviga ja tundsid end ehk mõnel hetkel ära.

Ott Sepa lavakarakter on üllatavalt sümpaatne ja inimlik. Tihti kiputakse promilliga jookide armastajat kujutama stereotüüpselt ja üheplaaniliselt, lavastuses «Rumm ja viin» on aga õnnestunud seda vältida.

Vaatajate ette on toodud ülestunnistus, kuhu on kokku pandud ühe mehe lootused, taust ja mitme aasta jooksul kogunenud pinge ning kassiahastus, mis lõpuks on viinud selleni, et aur vajab väljalaskmist. Auru väljalaskmise tulemuseks ongi pihtimus, mille tunnistajaks on meil võimalus olla.

Lavastaja on leidnud McPhersoni tekstist üles inimlikkuse, mis peitub ka kõige paadunumas joodikus. Loodetavasti pole vaja kolme hullu päeva, et avastada ka enda inimlikkus. Ehk piisab kellegi teise nägemisest, et asjade üle järele mõelda.

Sadamateatris

• Vanemuine esietendas Sadamateatris 3. novembril Conor McPher-soni kirjutatud ja Martin Alguse tõlgitud näidendi «Rumm ja viin».

• Lavastanud Tanel Jonas, mängib Ott Sepp.

• Kunstnik: Liina Unt, heli: Mario Pulver, valgus: Siim Allas.