Pianist vabanes loomingulisest kriisist lüüriliste paladega

Tanel Joametsa ees on Elleri kooli Tubina saali Steinway kontsertklaver. Foto: Kristjan Teedema

Klaverikunstnik ja pedagoog Tanel Joamets annab Tartu ülikooli aulas 22. oktoobril kell 19 ja Kadrioru lossis 25. oktoobril kell 17 kontserdi, mille kavas on Edvard Griegi tsükkel «Lüürilised palad». Küsimustele vastates räägib ta selle tsükli selgeksõppimisele eelnenud loomekriisist.

Miks on saanud kontserdikava just selline? Vahest on mängus loomekriis, nagu oli lugeda sotsiaalmeediast?

See kevad ja suvi olid mu elus erilised. Kevadel tuli veider tunne – kas tõesti elu esimene loominguline kriis ...

Ma olin andnud ligi kümme aastat jutti igal hooajal vähemalt 40 kontserti, ja hakkas tunduma, et ei jää enam aega otsida ja unistada, ja et kõik teosed, mis on ammust ajast meeldinud, on juba ka ära õpitud või siis teiste esituses nii ära mängitud, et puudub vajadus veel ühe interpretatsiooni järele.

Kusjuures ega ei saa ju karussellilt päris maha ka astuda, juba uued tähtajad kumavad silmapiiril, ikka tuleb mingeid kavu ette saata, kas siis pealiskaudselt valitud uusi või palju kordi esitatud vanu.

Kuidas te kriisist jagu saite?

Ootamatult jäi ära Estonia kontserdisaali planeeritud suvine kontsert ja ma võisin suvi läbi mängida, mida iganes süda igatseb. Ja juunis, kui sessid läbi, sattus pihku Griegi lüüriliste palade teine köide, vihikud 6.-10. Järsku oli kriis läbi!

See on uskumatu tunne, sa oled elanud 47 aastat nii geniaalse muusika kõrval, jah, isegi oled kunagi sirvinud, aga ilmselt liiga noores eas. Mitte keegi ei mängi neid palu isegi üksikuna, rääkimata tervikvihikutest, tule lihtsalt ja võta need aarded enda hoolde.

Miks keegi neid ei mängi?

Miljoniküsimus. Lastele on need liiga kauged, suurtele võib-olla liiga lihtsad. Ei tea. Mulle tundub, et järjest mängimiseks on vaja kogu mu annet ja elukogemust, varem polnud aeg selleks küps. Õppisin ära kogu teise köite, ka kuuenda vihiku, aga see ei mahu ühte kavva, eks siis teine kord saate kuulda.