Luuletaja Indrek Hirv meenutab isa ja tunnustab tütart

Louis Pavel (18. oktoober 1915 – 12. oktoober 1977).

FOTO: Erakogu

Kunstnik Louis Pavel (18. oktoober 1915 – 12. oktoober 1977) saaks pühapäeval 100-aastaseks. Sellele mõeldes pani tema luuletajast poeg Indrek Hirv kirja kolmest lühikesest loost koosneva meenutuse. Aga et praegu saab Mikkeli galeriis Tartus vaadata Louis Paveli lapselapse Käbi Hirve näitust, oli neid kolme ühendades paslik küsida Indrek Hirve arvamust tütre maalide kohta.

Isa väikesed naljad

«Mu isa Louis Pavel oleks 18. oktoobril saanud 100-aastaseks. Seda lootust tal muidugi ei olnud, ta elas tavalist eesti mehe elu – suitsetas ja jõi ja vihkas võimu, mille all tal tuli elada. Minu kasvatamisse suhtus ta ometi tõsiselt, olime palju koos, suusatasime ja purjetasime ja rääkisime.

Isal oli kolm-neli lugu või ütlust, mida ta vahel uuesti rääkis, mis pidid tema öeldut paremini meeles hoidma.

Esimene lugu.

Kaks inglise härrasmeest on harjunud klubis kohtuma, ikka joob kumbki ka klaasi viskit. Korraga peab üks neist Indiasse teenistusse sõitma, teine hoiab kommet üleval: joob iga päev kaks klaasi – enda ja sõbra eest. Kord hõikab klubisse astudes: «Vala üks!» Kelner ehmatab ära: «Kas sõbraga juhtus midagi?» - «Ei, mina jätsin joomise maha.»

Isal oli palju sõpru ja ta hoidis neid väga. Osa neist olid nö salasõbrad, sõjakaaslased, need olid need kõige kallimad, veri sidus. Isa sõbrad olid ka minu omad.

Teine lugu, õieti lendsõna.

Ükskord tulin katkise põlvega koju, olin rattaga kukkunud. Tegin ennast vist haledamaks ka kui asi väärt oli. Isa vaatas laua tagant üle õla: «Kas kuul või kild?» See tähendas: poiss, meie perekonnas on pooled mehed sõjas hukka saanud (kaks isa lelle langesid Paju lahingus, väikevend Ervin idarindel), ole õnnelik, et sa olemas oled ja ära, kurat, ilmaasjata vingu!

Kolmas lugu.

Kui isa 1977. aastal Vallikraavi tänavas suremas oli, algas seal parajasti karantiin – düsenteeriapuhang või midagi sellist. Isa arvas siis, et ega me rohkem ei näe, et ega mind rohkem talle külla ei lasta ja tema tuleb sealt varsti jalad ees. Siis rääkis ta mulle oma viimase anekdoodi. Mees läheb hullutohtri juurde: «Mul on tunne, et olen koer.» - «Kas see tunne on teil ammu olnud?» - «Jah, kutsikast peale.»

See lugu, need isa viimased sõnad pidid mulle meelde jätma, et kui sa kord kunstnik oled, kui sul on pakitsus sees, mis sind looma ja kannatama paneb ja millest keegi kunagi päriselt aru ei saa, siis pole sinna mitte midagi parata, siis mine lihtsalt oma teed ja tee mida oskad, tee ainult seda ja ära lase ennast eksitada.

Õieti oli isal üks sõnakõlks veel, üks, mille järgi ta ise kindlasti elada ei suutnud ega vist ka arvanud, et mina suudaks, aga ta ütles seda vahel ometi, võib-olla enese üle nalja visates. «Härrasmees ei krüssa,» kõlas see. Tähendus: kui tuul on tõesti täiesti vastu, ära hakka pressima, oota, kuni ta natuke pöördub. Vahel mõtlen, et ta ütles seda mulle siiski soovituseks – et ma siin ilmas temast kauem elaksin.»

Käbi Hirv ja Jung

Nõndamoodi kirjutas luuletaja Indrek Hirv oma kunstnikust isa läheneva 100. sünniaastapäeva eel mõni päev tagasi. Nädala eest, eelmisel reedel, aga avati Mikkeli galeriis luuletaja tütre Käbi Hirve piltide näitus «Spontaansed lühtrid».

Tütre kohta meenutas luuletaja üht hetke, mil nad juhtusid rahvusraamatukogu trepil kokku. «Mida sina siin teed?» küsis isa. «Lugesin Jungi,» vastas tütar. Mille peale isa tegi muigvelsui järelduse, et Käbi teab küll, mida ta teeb.

Nüüdse näituse puhul tuli too hetk Indrek Hirvele meelde seepärast, et Carl Gustav Jungil (Šveitsi psühhiaater, analüütilise psühholoogia rajaja) oli üks alateadvuse avamise ja tasakaalustamise meetod seotud mandalatega.

«Need on budistlikud värvilisest liivast nõristatud pildid, mida sai ühe hingetõmbega minema puhuda,» lisas luuletaja. «Käbil on midagi samasugust. Lihtne alateadliku sünniga motiiv, mis kordub erinevas värvis, justkui ilma tähenduse või tähendusliku pingeta, aga ometi mõjuv. Kerge, ent sügav.»

Käbi Hirv on vabakutseline kunstnik, kes on muu hulgas illustreerinud oma õe Tui Hirve luulekogu «Õli lõuendil» (Tänapäev, 2006).

«Spontaanseid lühtreid» saab Mikkeli galeriis (Tähe 39) vaadata oktoobri lõpuni.

Tagasi üles
Back