Tartlastel jätkub kunsti jalge all tallamiseks

Küsitava esteetilise väärtusega kirjakujunduses pronkstähed Tasku kõrval kuulsate tartlaste jalajälgede juures erinevad lähemal vaatamisel üksteisest kõrguse poolest kohati peaaegu pool sentimeetrit. Foto: Margus Ansu

Kümmekond päeva tagasi Tasku juures Tartus pidulikus õhkkonnas avatud skulptuuriline teos, mis koosneb nelja esimese eriti auväärse hulka valitud tartlase jalajälgedest, on kiiduväärne idee ja töö, kuid...

Millimeeter siia- või sinnapoole ei tähenda suurt midagi, kui vaatluse all on kümneid sentimeetreid suured tähed. Kui need on aga neli-viis sentimeet­­rit kõrged, hakkab mõnemillimeetrine erinevus häirima.

«Tartu teerajajate alleeks» nimetatud teos tänavasillutises koosneb lisaks jalajälgede pronksjäljenditele nende jälgede omanike – Hannes Kaljujärve, Andres Metspalu, Herta Elviste ja Tartu vaimu – nimedest. Need omakorda on kokku pandud tähtedest.

Mõne tähe, nagu näiteks E kõrguse erinevus on ilmselt taotluslik. Kuid näiteks vaimul on V-täht 4,9, aga Kaljujärvel 4,5 sentimeetrit kõrge.

Materjal mängib

Tähtede kõrguse erinevust põhjendades märkis skulptor Bruno Kadak, kes teose modelleeris – tähed kujundas Rein Maantoa –, et valas need kõik ise ateljees pronksi. «Materjal mängib valamisel,» ütles ta.

Tänavapinnalist skulptuuritööd on Tartus ka eelmistest aastatest ja aastakümnetest. Üks uuemaid paikneb Vallikraavi tänava sõiduteel Eduardi ja Oscariga samal joonel. Sillutisekivis on varalahkunud kirjaniku Jüri Ehlvesti (1967–2006) autogramm ja sõna «odograaf». Silma hakkab selle teose peen töötlus.

Kunstnik Enn Tegova meenutuse kohaselt tähistab pool aastat pärast kirjaniku surma tänavasse paigaldatud mälestuskivi seda kohta, kus ta koos Ehlvestiga tegi performance´i «Odograaf». Selle aluseks oli Ehlvesti novell ühest imeliku haisuga kohast. Kirja aitasid Tegova sõnul liivapritsiga teha Oa tänava poisid.

Jalajälgi Tasku juures ei olnud Tegova vähemalt eile lõunani veel vaatamas käinud ega osanud seetõttu tähtede ebaühtlust kommenteerida. Tartlaste jälgede jäädvustamist peab ta aga põhimõtteliselt väga tänuväärseks.

Oma jälje ajalukku on lihast ja luust tartlaste kõrval jätnud ka majad. Kunagise hoonestuse asukohta saab vaadata Küüni tänaval. Sealsetel metallist tähtedel on kõrgust peaaegu 30 sentimeetrit. Mõnemillimeetrine erinevus ei hakka nen­­de puhul silma. Kuid silma jääb hoopis millegi puudumine.

Puudu on punkt

Küüni ja Poe ristmikule on tänavasse kinnitatud niisugune teade: «Linnamüür 14–18 saj.». Puudu on punkt järgarvude 14. ja 18. järel.

Linnakunstnik Tiit Kaunissaare ütles jalajäljetähtede kommentaariks, et see kõik on eraalgatuslik ettevõtmine ja linnavalitsusse kuigi palju ei puutu. Puuduvate punktide asjus juhatas ta linnaarheoloog Romeo Metsalliku jutule. Linnaarheoloog ei pea võimatuks vajaduse korral punktid lisada.