/nginx/o/2017/12/20/7424011t1h35fb.jpg)
Tuleva aasta riigieelarve paistab paberi peal kenasti ornungis. «Vastutustundlik,» kiitsid seda riigikogus esimesel lugemisel tegijad, s.o valitsusparteid ise, «sellega liigume Eesti eelarve tasakaalustamise suunas.»
Kes see koera saba ikka kergitab… Ja euromentoridki näevad paremini pai teha.
Tasakaalutrikk
Tegelikkus ei ole nii roosiline. Esiteks ei paku eelarve lahendust ühelegi kolme majanduslanguse aastaga kuhjunud põletavale probleemile, hoopiski kinnistab neid. Midagi tõhusat ei ole ette näha tööpuuduse vähendamiseks ega sisetarbimise elavdamiseks. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt on ka tuleval aastal töötuid keskeltläbi üle 100 000.
Liiati on väikene, vaid 1,6-protsendine puudujääk sisemajanduse kogutoodangust paljuski illusioon. Nii keskvalitsus kui enamik omavalitsusi on kolmestki protsendist suuremas miinuses.
Kübaratrikk põhineb sellel, et avaliku sektori eelarvetasakaalu huvides ei lubata haigekassal ravikindlustuse reserve sihipäraselt kasutada ning töötukassa eesmärgiks on seatud seitse-kaheksa miljardit krooni varuraha. Ja seda ajal, mil kümned ja kümned tuhanded töötud ei saa pikaleveninud töötuse tõttu sentigi hüvitist ega abiraha ning nende hulk muudkui suureneb; seda kõike tingimusis, mil aktiivsete tööturumeetmete alla, kas või töötute koolituseks, peaks kütma nii palju raha, kui aga annab.
Ja veel: järgmisel aastal tõuseb välisraha ehk teiste Euroopa Liidu riikide maksumaksjate tugi Eestile ligi 20 protsendini eelarvest. Paari aasta pärast on aga välistoetuste osa vaat et vabalanguses. Kui me ei oska praegu mitte ühtainustki sammu ette mõelda, oleme peagi lõhkise küna ees.
Protsente ei söö
Ehkki riigimasin püsibki pealtnäha paigallennul, ei saa sama öelda riigi kodanike kohta. Kihistumine on veelgi süvenenud ja rahva vaesema osa – väiksepalgaliste, töö kaotanute, saati veel lastega töötute perede – elujärg on drastiliselt halvenenud. Käibemaksu ja aktsiiside tõus, töötasude ja töötutele lubatud hüvitiste kärpimine õõnestab ennekõike nende toimetulekut, kelle napp raha läheb tervenisti sundkulutustele, esmatarbekaupadele, igapäevasele leivale.
Euroeelne järsk ja mitmemärgiline toidukaupade hinna tõus viimastel kuudel sunnib küsima: kui palju on meie 50 000 vaesusriskis elava lapse seas praeguseks neid lapsi, kes lähevad sõna otseses mõttes tühja kõhuga magama? Toimetulekuraskustes inimeste hulk kasvab nii maal kui linnas.
Kröömikestki aga ei tõuse toimetulekupiir, ja seda kõigi lubaduste kiuste. Ka riiklik töötutoetus ja üksikvanemate lastetoetused on kui kännu taga kinni.
Sotsiaalkulude osa SKTst on Eestis kaks korda väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Samal ajal raporteerib valitsus uhkusega, et sotsiaalkulutused moodustavad eelarvest tervelt 30 protsenti. Protsentidest aga söönuks ei saa.
Iseäranis küüniline oli eelarve arutelul rahandusministri retoorika, et rahaga toetamine mõjub tööpuudust suurendavalt – väide, millele pidi kaalu lisama viide äsja Nobeli auhinnaga pärjatud tööle. Kahtlemata on selles oma majandusloogika, ent mõelgem korraks: meie hinnad on jõudnud muu Euroopa tasemele, palgad on heal juhul ehk poole peal, toetused aga allpool igasugust arvestust ja töötute vaesusrisk Euroopa Liidu suurim.
Vajadusele toetusi suurendada on tähelepanu juhtinud ka igat masti euronõustajad. Pikaajalise töötuse ja sellest tuleneva lausvirelemise asemel haaraks ju lõviosa praegustest «priileivasööjatest» kinni igast õlekõrrest – kui vaid leiaks töist rakendust, mis aitab välja abipaluja rollist.
Toidupank katab laua
Kuid elada tuleb ka siis, kui tööd ei ole. Samuti lapsi kasvatada. Vanemahüvitist – see on sotsiaalvaldkonna ainuke kuluartikkel, millele raha juurde leitakse – makstakse ju üürikest aega. Ent lastel, igal viimasel kui lapsel, on õigus ka korralikult süüa ja elada turvalises kodus, saada head kooliharidust ning osaleda huvi- ja spordiringide töös. Oma laste ees ongi pealt kullakarvaline (loe: euroläikeline) riik kõige rohkem süüdi.
Just murest laste pärast on kantud sotsiaaldemokraatide ridamisi riigikogule esitatud seaduseelnõud ja ka mitmed muudatusettepanekud tulevasse riigieelarvesse. Olgu nimetatud või täiendav lapsetoetus töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust mitte saavate vanemate lapsele. Nii selle kui toimetulekutoetuse suurendamise tarvis 1200 kroonini kuus võib vabalt leida ka katteallikad – asi on teadagi eelistustes, millele riik need selleks vajalikud 150 miljonit krooni kulutab. Hädasti on raha juurde vaja ka aktiivseteks tööturumeetmeteks.
Omaette küsimus on valitsusparteide kategooriline vastuseis progressiivse tulumaksu arutamisele, otsekui oleks see riigireetmine või pühaduseteotus. Miks ometi?
Enamik Euroopa Liidu riike on kriisiaastail muutnud tulumaksuskaala senisest progresseeruvamaks: vähendatud on väikeste tuludega inimeste maksukoormust ja suurendatud jõukamate oma. See on aidanud majandust elavdada ja kriisi leevendada. Meie valitsevad Vesipruulid ja Tatikad eelistavad aga osa riigi funktsioone veeretada Toidupanga ja Põhjamaade hea tahtega abiandjate õlule.