Eksistentsialismi pila

Ahto Elleri ja Alice Tammela ühisnäitusel Jakobi galeriis (Jakobi 52) leidub seinaprojektsiooni, tekstiilikunsti, klassikaliselt melanhoolset vaikelumaali ning kummardusi maalikunsti maailmanimedele. Foto: Margus Ansu

Küsimus Jakobi galeriis avatud näituse «What is the point to create something new» pealkirjas on tegelikult ju igati õigustatud – mis mõtet üldse on midagi uut luua? Vaadates vähegi mõtleva inimese pilguga maailma, saab kiiresti ja paratamatult selgeks, et kõik kordub ning on lihtsalt vana kraami ülessoojendamine.

Ajalehed kirjutavad päevast päeva samadel teemadel (vaid numbrid erinevad kui Bingo Lotos), filmid juurutavad vanu stereotüüpe ja järgivad Homerose aegadest pärit süžeesid, Savisaar kandideerib uuesti, Vanemuine teeb järjekordse kesise lavastuse ning kunstnikud songivad sõrmega omaenda loomehunnikus.

Näitus ja viited

Paraku on rohkelt viiteid täis topitud näitustega alati see probleem, et siseringi mittekuuluvatel inimestel jääb suurem osa mõistmata, mistõttu oleksin väga huvitatud kõnealuse näituse nägemisest näiteks välismaalase pilgu läbi.

Küsimus seisneb selles, kas näitus on ilma oma nutikate viidete ja satiirilise pilata samuti mõjuv – julgen väita, et on, kuid siiski jääb häirima tõsiasi, et neetult palju läheb «tõlkes kaduma». Samas, autorid on sellega kindlasti ka arvestanud.

Veel üks probleem, mis saab kiiresti ilmsiks, on ruumi ebasobivus: Jakobi galeriis on ilmselgelt liiga palju müra. Selles ei saa muidugi süüdistada kunstnikke, kuid paraku hakkab see nende tehtud tööd segama, sest tegu on võrdlemisi ruumitundliku väljapanekuga. Seetõttu jääb vaid üle oodata, millal näitus Kumu viiendal korrusel välja pannakse.

Teiselt poolt on ruumi eripärasus ka kasuks tulnud, mis väljendub eelkõige teoses «If you run out of ideas, you make a triptych» («Kui sul ideed otsa saavad, tee triptühhon»).

Mustvalge kaootiline seinaprojektsioon on juba iseenesest pilkupüüdev, kuid Jakobi galerii rohelistele ja roosadele vitraažaknaruutudele kantuna hakkab see lausa tõsiseltvõetavat kunsti meenutama, olles küll esteetiliselt ja visuaalselt rõve, kuid muutudes just tänu sellele nii ligitõmbavaks.

Lisaks ülimale nüüdisaegsusele leiab näituselt veel nii mõndagi teistsugust: jonurmelikku tekstiilikunsti, klassikaliselt melanhoolset vaikelumaali vaatega merele ning kummardusi maalikunsti maailmanimedele.

Siinkohal pean muidugi silmas teost «Ka$imir laidab»,  mille puhul lõuendil asetsev strateegiliselt paigutatud must ruut saab tänu osavale projektsioonile hoopis uue funktsiooni ... mis Malevitšile vist tõesti ei oleks meeldinud.

Nii juhtubki, et näituse vihjete- ja viideteküllus segunevad abstraktsuse ja sooviga seda kõike distantsilt näha ning tulemuseks on kergemat sorti peapööritus.

Mõistmatu tühimik

Kummalisel kombel tekib lõpuks näitusest hinge mingi mõistmatu tühimik. Tõenäoliselt on tegemist umbmäärase sooviga mõista kõiki näitusetöödesse topitud mõtteid ja vihjeid, või siis Kazimiri väljalõigatud ruuduga.

Igatahes on sellest, mis praegu Jakobi galeriis täpselt toimub, võimatu aru saada, sest kuigi pea tahaks kõike lõpuni mõista, ütleb süda, et ületõlgendamine ja -analüüsimine ei tule asjale ammugi kasuks. Parafraseerides kaasaegseid klassikuid: «Tänapäeval on üldse raske aru saada, et mis toimub.»

Tabavaima kokkuvõtte näituse üldmeeleolust leiab vaataja aga hoopiski galerii külalisteraamatust. Lihtsalt otsige üles 58. sissekanne.

Avatud 14. oktoobrini

Ahto Elleri ja Alice Tammela ühisnäitust «What is the point to create something new» saab Jakobi galeriis (Jakobi 52, Tartu) vaadata 14. oktoobrini.