Piirissaare vallavanema Maria Korotkova veerg

Maria Korotkova Foto: TPM

Tardusin, kui sain kolmapäeval maa-ametist ametliku kirja. See ütleb, et saare üldpind on meil 880 hektarit. Senimaani oli see 750 hektarit, nii on kirjas ka teatmeteostes.

Nii lihtsalt kõik meie riigis käibki: keegi midagi arvutas, tuli välja, mis tuli... ja läkski töösse. Seadus ju lubab kõike ja paber kannatab kõik välja.

Pöördusin ajalooliste allikate juurde, mille järgi 1920. aastani kuulus Piirissaarest pool Venemaa alla, ja olen veel kord tardunud! Mis juhtuks, kui Venemaa tahaks seda saart jälle pooleks jagada ja selguks, et saare üldpindala on ikkagi 750 hektarit. Terve maailma ajame ju naerma.

Olen lugenud Venemaa piiride kohta, see on ka teema mõtlemiseks. Tekib tunne, et meid ootavad tõsised üllatused.

Igaks juhuks hakkan levitama informatsiooni, et oleme vene vanausulised, aga oleme ju kõik Eesti kodanikud ning Venemaaga pole meil olnud ja pole ka mingeid seoseid. Mulle isa alati lapsepõlves rääkis, et Venemaa oli meid, vanausulisi, oma ajal jõuga kõrvaldanud ja Eestimaa võttis meid vastu ning seda peame austama. Niiviisi olen mina oma lastele kah sama asja pähe pannud.

Õde Soomest mõnikord küsib, kas on õige, et meil siin keegi venelasi alla surub.

Vastan alati, et pole ise näinud, fakte ju pole. Ega tule ka, minu mõistuses oleme eestlastega iseloomult sarnased, mis meil siin jagada. Olid jah 1990. aastatel probleemid, aga kõikidele on selge, et see hais oli siis poliitikute pärast, neil oli ju vaja võimu juurde tormata – ükskõik mis hinnaga.

Google’is räägitakse veel, et meil Piirissaares on oma ajaleht Saare Leht. Ise pole ma sellest ajalehest kuulnud. Olen küsinud ka rahva käest, aga inimesed laiutavad ainult käsi, ei tea kah midagi.

Telesaade «Osoon» ja Maaleht käisid meie ökoloogilist katastroofi vaatamas, mõlemad said väga palju informatsiooni.

«Osoon» tuleb 8. novembril eetrisse, tahaks väga vaadata, mida nad aru said. Jutustasin palju, näitasin dokumente, kust selgub, et kümne aastaga on keskkonnaasutused tekitanud meile palju kahju. Inimeste kodud on hävimise ohus just nende tegevuse pärast.

Näitasin kunstlikult tekitatud raba ning Saare ja Tooni küla vahelist ainukest teejupikest, mis libiseb soosse ja kevadel kaobki sinna.

Lõpuks ütlesin, et meie elu pole Prostakvašino, meie elu on Cipollino moodi, sest oleme ju sibulalapsed.