Juhtkiri: ohutu Tartu soov

Tänavavalgustus. Foto: Peeter Kümmel / Sakala.

Nii, kell on jälle tunni võrra tagasi keeratud. Kuigi paljud võivad kingitud lisauneaja üle rõõmustada, nullib selle peatselt üha rohkem päevaaega vallutav pimedus. November ja detsember on pimedad juba pärastlõunasel ajal – asjaolu, mis on tänavu masendavam kui varasematel aastatel, sest masust tingitud kokkuhoiupoliitika on peale muu asunud kärpima ka tänavavalgustust.

Häiritud on autojuhid, lapsevanemad ja üldse kõik inimesed, kelle elutegevus nõuab linnas liikumist ja toimetamist. Seega enamik meist. Ka siis, kui kõik linnatuled piiranguteta põlesid, igatsesid inimesed lund. Mitte üksnes jõulutunde ja talverõõmude pärast, vaid valge lumi pehmendas pimeduse süngust. Paraku peame siinsetes kliimaoludes olema valmis pikaks mustaks ajaks, uduks ja vihmaks, kus nähtavus on ka päeval kehvavõitu.

Autod sõidavad suvelgi sisselülitatud tuledega, et olla üksteisele ja jalakäijatele nähtavad. Sõiduteed ületavale jalakäijale aga lampi külge ei monteeri ning helkurist võib tema nähtavaks tegemisel abi olla, aga siiski mitte alati ja igas olukorras.

Et linnas on nii autosid kui inimesi tihedalt, siis peab linn valge olema. Linn, mida ei valgustata, ei olegi linn. Ja kehvalt valgustatud linn ei ole õige linn. Seda teati noil ammustelgi aegadel, kui hämaruse saabudes asus tööle tänavalaternate süütaja.

Teatakse seda meiegi päevil, mil linna valgustuse eest valvajail ja vastutajail on käepärast moodne tehnika, mis annab ja võtab valgust, vajaduse korral seda ka vähendades. Just valgustuse vähendamine on Tartus viimastel nädalatel palju pahameelt sünnitanud: hommikul kustutatakse see liiga vara, vähendatud valgustuse tõttu on tänavad õhtul ja öösel ohtlikult pimedad.

Tõsi, linnavalitsus reageeris rahva pahameelele, pikendades veidike tulede põlemisaega ning lubades anda vastutavale ametnikule täpsustatud ülesande ehk nagu ütles abilinnapea Margus Hanson, «ta saab ülesande, et ei hoiaks iga viimast senti kokku».

Kuigi sentidest on asi kaugel, tänavavalgustusele kulub mitu miljonit krooni, pimedal ajal ja sügiseselt heitlike ilmadega ei saa koonerdada turvalisuse arvel. Asi pole tõesti mugavuses ega ilus, vaid just nimelt turvalisuses. Ja kuigi üle ühe valgustatud laternapostid tunduvad mõnes piirkonnas mõistliku lahendusena, ei ole see nõnda ristmikel ja ülekäiguradadel – need pole mitte mingil juhul kokkuhoiukohad! Otsitagu kokkuhoidu mujalt – paindlikkus, energiasäästlikud valgustid vms –, aga mitte sealt, kus ohud varitsevad, eriti lapsi, ka heledas päevavalguses.

Tartu Postimehe arvates tähendab liiklusohutuse kuldreegel näe ja ole nähtav linnatingimustes valgustatud tänavaid ja eriti ülekäigukohti – see ei ole raiskamine.