Nimi kadus ammu, küla elab aga tänagi

Igasuguseid keeli tasub õppida, sest mine tea, kus meid võib varitseda oht või oodata paradiis. Näiteks Pedaspää servas annab võrukeelne silt heale inimesele teada, et ta võib ju edasi minna, aga teha pole seal küll midagi. Foto: Margus Ansu

Ükski koer ei haugu, neid vist polegi. Inimesigi ei ole näha, nagu külas tavaliselt – kui töö tehtud, mis ikka õues istuda ja jalgu kõlgutada. Takkapihta teatab küla otsas olev eravalduse silt, et siin ei ole küll midagi teha. Kus asub see tööst ja kohustustest vaevatud inimeste paradiis?

Kirjade järgi Tartust 60 kilomeetri kaugusel Meeksi valla Meerapalu külas, bussipeatuse järgi Arusool. «Pole siin mingi Meerapalu ega Arusoo,» teatas aga bussipeatuse taga ühe elamise väravas tervituseks Tartu mees Heiki Toots ja kutsus lahkelt edasi, suitsulatikas oli just ahjust tulnud.

Kohvivesi jäi esialgu keema panemata: Heiki Toots pole siin külas suvitav linnavurle, selle kohaga seob teda juba 11 põlvkonda inimesi ja lugusid neist. Peale oma suguvõsa võib ta pajatada küla teistest vanadest suguvõsadest ehk näiteks Hilpustest, Krausidest, Paddaritest, Sosnitskitest, Ignatjevitest ja Zovodest ning nende järglastest. Ka uuem rahvas on teada.