Priit Pullerits: jaksuga jännis

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Eesti naissuusatajate esinumber Kaija Udras ütles kuu keskel, et tahab talvel sprindis kõva tulemust teha. See tähendab tema sõnul teisest ringist edasi jõudmist. Tubli eesmärk igatahes! Aga kui telereporter Lembitu Kuuse temalt päris, kas ta tavadistantse ka kavatseb sõita, tunnistas Udras (23), et 15 km läheb natuke pikaks, kuid 10 km veel kuidagi sobib.

Kas teie ei näe siin probleemi? Kui mitte, siis kuulake ära ka Triin Ojaste (20). Tema avaldas hooaja eesmärkidest rääkides lootust, et sprindis on tal lihtsam läbi lüüa. Kui Kuuse küsis tavadistantside kohta, sai ta vastuseks, et need on kahjuks tagaplaanile jäänud.
Nüüd juba näete probleemi?

Juhul, kui suusatamine ei eruta teid nii palju nagu korvpall, siis olgu probleemi ilmestamiseks tsiteeritud korvpallifanaatikust kolleegi Peep Pahvi, kes kirjutas suve lõpus, kui Eesti koondis oli saanud Tšehhi käest korralikult sugeda: «Tekkisid perioodid, kus vastane lihtsalt jooksis meie meeskonnast üle. Paraku on meeste seni kesine vastupidavus saanud komistuskiviks.»

Just siin ongi Eesti spordi hiigelprobleem: suur jagu igasuguseid koondislasi tahab odavalt ja kergelt, suuremat pingutamata läbi saada, unustades ära, et tippspordis on kõige aluseks just vastupidavustreening.

Lubage seda väidet illustreerida ühe paradoksaalse näitega. Olete nõus, et Tiidrek Nurme, kes tänavu jooksis 5000 meetrit kahel korral 13 ja poole minuti kanti, on Eesti vastupidavaimaid sportlasi? Muidugi on. Kas mäletate tema etteastet Pekingi olümpial, kus ta püstitas 1500 meetri eeljooksus uue Eesti rekordi 3.38,59, aga kus enamik konkurente ta viimasel kolmesajal meetril armutult selja taha jättis? Arvate, et lõpuks ei jätkunud tal kiirust?

Vale! Vaat, mida ütleb tolle kaotuse kohta Nurme treener Harry Lemberg: «Tiidrek ei jäänud teistele alla mitte kiiruse, vaid vastupidavuse poolest.»

Ja kui kellelgi tekib küsimus, kuidas ikkagi nii, siis võtke teadmiseks, mida tähendab vastupidavus. Vastupidavus, nagu ütleb tabavalt jooksutreener Meelis Minn, on võime vastu seista väsimusele.

Väsimus saabub spordis, olgu jooksus või suusatamises, korv- või jalgpallis, nii või naa. Küsimus on selles, kellel saabub see hiljem. Ja keda see vähem valusalt jalust lööb. See võidabki.

Meenutame Vancouveri olümpia sprinditeatesõitu. Eelringis püsisid Anti Saarepuu ja Peeter Kümmel pildil kaks vahetust, siis kustusid. Jaks rauges. Aga just kolmandas vahetuses hakkasid konkurendid alles gaasi andma.

Kümmeli ja Saarepuu mahajäämus polnud tegelikult ootamatu. Nad ei kesta isegi 10 km, sest miks muidu pole kumbki neist saanud stammtegijaks Eesti 4 x 10 km teatemeeskonnas, kus vakantseid kohti on alati jagunud vähemalt üks, mõnikord koguni kaks.

Milles asi? «Teatesprindi 3 x 1,8 km suusatamist on võrdne 5000 meetri jooksuga – mis sprindist me siin räägime!» lausub treener Minn. Sakslaste suusatreener Jochen Behle on koguni väitnud, et neil, kes ei suuda 10 km joosta 32 minutiga, pole suurde suusatamisse asjagi. Kes Eesti noorema põlve suusatajatest seda suudavad?

Teeme selle teema Lembergi sõnade abil koolipoisilikult lihtsaks: «Selleks, et kiirust võistluse lõpus ära kasutada,» – eeldades, et kiirust üldse on – «peab olema väga hea vastupidavus. Ja selleks, et kõik neli sprindivõistluse ringi edukalt läbi sõita, peab olema veelgi parem vastupidavus.»

Põhimõtteliselt sama kehtib pallimängudes. Näiteks korvpallis võib ju kaks veerandaega vastastele edukalt vastu panna, aga kui nood seejärel rünnakul tempot tõstavad ja kaitses aktiivsemalt peale käima hakkavad, lööb see vähetreenitutel hinge kinni. Siis tulevadki möödavisked, siis tulebki praak. Sest jaksu enam pole.

Vastupidavuse arendamine, nagu teab iga võhik, nõuab pikki aastaid kannatlikku, rutiinset tööd, mille viljad ei avaldu niipea. Samuti on üldteada, et seda tööd, mis on vastupidavuse arendamisel jäänud tegemata nooruses, pole hiljem lihtne tasa teha. Kui üldse on. Aga ilma vastupidavuseta tippu ka ei jõua.

Seetõttu, tundub, et noored Udras ja Ojaste – ja kõik teised ka, kes spordis arvestatavaid sihte seavad – ei tohiks lasta end petta ega peibutada mõttest, et küll nad üheks-kaheks lühikeseks pingutuseks (sõiduks, veerandajaks, katseks...) end kokku võtta suudavad. See on ju eelmäng. Õige võistlus seejärel alles algab.