«Emme, kuidas ma eurode eest jäätist saan osta, kui euro on 15 krooni, aga jäätis maksab 7 krooni,» küsis 4. klassi poiss Mark koolist koju jõudes ja oli ühtlasi esimene, kes Randade peres euroteema tõstatas.
Buumi tagasilöök karastas suurt peret
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanemad Svetlana ja Lauri Rand seletasid poisile ära, et euromünti ei pea tükeldama selleks, et jäätist osta, vaid olemas on ka väiksemaid eurosente. «Aga üldiselt pole me euro tulekule eriti mõelda jõudnud,» nendib perepea Lauri Rand. «Ei vaata me hindu eurodes, ei arvuta palka eurodesse,» lisab ta.
Peres kasvab neli last: Elina (13), Mark (10), Erik Enno (4) ja pisipoeg Kenno (2). Nädalavahetusiti ja koolivaheaegadel suureneb neljalapseline pere viielapseliseks, kui Randadega liitub muidu ema juures elav pereisa tütar Laura-Kristiina (10).
«Keskmise Eesti perega võrreldes oleme suur, aga meie enda meelest täpselt paras pere,» ütleb ema Svetlana Rand, hääl kostmas vaevu üle Erik Enno ja Kenno kilkamise.
Buumimulli plaks
Perekond Rand on üks paljudest, kes soetas kinnisvarabuumi ajal pangalaenuga maja uuselamurajoonis ning lubas endale, mida hing ihkas, kuigi see tähendas üle oma võime-
te elamist. «Ostsime, mida tahtsime, raha ei pidanud väga lugema,» meenutab isa Lauri Rand.
Siis aga mull lõhkes ning pere rahakott kõhnus kiiremini nii seetõttu, et müügijuhina töötava isa palk vähenes, kui seetõttu, et pere oli pisipoja võrra kasvanud. «Esialgu oli muidugi raske, kui oled harjunud elama nii, et ostad asju siis, kui on vaja, mitte siis, kui saad,» lausub Lauri Rand.
«Aga kohaneda tuli ja me kohanesimegi,» lisab abikaasa. Praegu on pere kuine sissetulek umbes 16 000 krooni, sellest põhiosa moodustab pereisa palk, kuid abiks on ka 3300-kroonine lastetoetus.
Samuti saavad mõlemad vanemad invaliidsuspensioni, sest isa kaotas 15 aastat tagasi autoavariis parema jala ning ema kukkus puu otsast sedavõrd õnnetult, et murdis selgroolüli. Praegu on ema pisema pojaga veel kodune, kuid ta plaanib tööle minna niipea, kui võsukesele lasteaiakoha saab.
Pere 16 000-kroonisest sissetulekust pool ehk 8000 krooni kulub majalaenule, 2000–3000 krooni kommunaalarvetele ja 7000–9000 krooni toidule. Lihtne matemaatika näitab, et hädavajalikudki kulutused viivad rahakotist välja rohkem kroone, kui neid sisse tuleb.
«Pigem jääme jah miinusesse, aga õnneks on meil väga head vanavanemad, kes toetavad,» selgitab Svetlana Rand, et pisut lisaraha annavad perele ka tema vanaema-vanaisa.
Rannad usuvad, et põhiline muutus nende pere rahakotis toimus juba paari aasta eest majanduskriisi algusega ära ning euro tulek neid enam eriliselt ei kõiguta. «Rahaühik muutub, aga ostame ikka seda, mida vaja,» ütleb Lauri Rand.
Muidu siidise loomuga pereema kulm läheb aga kortsu selle peale, kui räägitakse, et hinnad euro tulekuga ei tõuse. «Igaüks ju näeb ise, et hinnad on juba tõusnud. Pealegi kõikide teiste euroalaga liitunud riikide kogemus näitab, et hinnad tõusid. Miks peaks Eesti erand olema?» küsib ta ja lisab, et pigem olgu aus hinnatõus kui eitamise saatel hiiliv hinnatõus.
Mõlemad vanemad tunnistavad, et eriti toidukraami kallinemine võtab meele vahel mustaks. Kuid Rannad ei karda, et nad pere toitmisel päris hätta jääksid, kui poeletile peab eurosid laduma. «Nii palju need hinnad ometi tõusta ei saa enam,» usub Lauri Rand.
Nii vähe!
Vahepeal tuleb teisest toast jooksumüdinal tagasi 4-aastane Erik Enno ja tirib tumesinisest krõpsuga rahakotist välja kahekrooniseid. «Ma ostan kõigile kommi ja Limpa limonaadi,» teatab ta ning sätib kahekroonist kord ühte, kord teist pidi.
Pere vanim laps, 13-aastane Elina saab taskuraha nädalas 50 krooni, see on 3,20 eurot. «Nii vähe!» ehmub tüdruk. Elina tunnistab, et tegelikult ei tea ta eurodest eriti midagi. «Pole nagu huvi tundnud veel ja koolis pole ka eurost räägitud,» lausub ta.
Isa Lauri Rand nendib, et lastega tuleb aasta lõpu poole kindlasti euro-teemaline jutuajamine ette võtta, et nad suure hurraaga kogu taskuraha laiaks ei lööks, sest hinnad tunduvad eurodes väiksed.
Randade pere tunnistab, et viimase pooleteise aasta jooksul on neil rahaliselt vahel väga raske olnud, koguni nii raske, et hädaabi tarbimislaen on käiku läinud. Aga nad ei kurda ega virise. «Kindlasti on peresid, kellel on veel palju raskem,» lausub Svetlana Rand.
Pere unistuseks on minna kõik koos reisima, sest lapsed pole Soomeski käinud, rääkimata külma aja klassikast Egiptusest. «Näe, veel üks euro eelis tuleb välja: kui me lastega Soome läheme, ei pea raha vahetamagi,» lausub isa.
Iga vaba kroon lähebki reisikassasse. Ometi täitub see kassa teosammul, sest enamasti kulub reisiks kogutud raha ootamatult ära. Näiteks sel suvel viis äike rivist välja majapidamise kodutehnika alates sülearvutist ja telerist ning lõpetades külmkapiga. «Alguses mõtlesime küll, milleks seda veel vaja oli, aga siis olime rõõmsad, et maja polnud leekides,» on muidu end pessimistiks nimetav Svetlana Rand peepvainulikult positiivne.
Pere arvab, et 1. jaanuar ei tekita neis euro kehtima hakkamise pärast kuidagi teistmoodi tunnet. «Soovime ikka head uut aastat, mitte head eurot,» muheleb Lauri Rand. «Ja eks päriselt jõuab uus raha kohale nagunii alles siis, kui müüja mulle 2. jaanuaril toidupoes eurosid tagasi loeb.»
Kas teate?
Kuueliikmeline perekond Rand kulutas eelmisel nädalal umbes 2500 krooni ehk 159,7 eurot. Summast 1500 kulus söögile ja majapidamisasjadele ning 1000 krooni bensiinile. Nädalas läheb perel vaja ligi 20 liitrit piima, 7 pätsi saia, 5 pätsi leiba, üle kilo nii juustu kui vorsti, mitu pakki joogijogurtit ja kohupiima. Eelmisel nädalal käisid ema ja isa üle pika aja ka kahekesi kinos, kus kulus kahe peale 70 krooni.