Berk Vaher: kirjandus loob kogukondi

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Eesti kirjandusele on aina jagunud hingekella lööjaid: tiraažid polevat enam need, mis vanasti, kirjandusel polevat enam suurt ühiskondlikku kaalu, kirjandus kaugenevat rahvast ja rahvas kirjandusest, noored ei oskavat enam lugeda ega kirjutada...


Võib-olla on protsessi sees olijal raske olukorda adekvaatselt hinnata, aga mulle tundub küll, et hädakellajad projitseerivad omaenda nõtrumist kogu ühiskonnale.

Muidugi ei saa lärmakama ja vilkuvama meedia pealetungi ajastul enam loota sellele, et inimene kõigist enesemõtestus- ja meelelahutusviisidest loomuldasa esimesena just raamatu järele haarab. Samas ei ole need teised viisid suutnud kirjandust ühisteadvusest kustutada.

Osalt elab kirjandus edasi kohastudes: luuletajatel on oma «aknad» televisioonis ja raadios, paljud kirjanikud laulavad, teevad filmi ja teatrit, klõbistavad Facebookis ja blogides. Nende esinemistahte toel kosuvad ka festivalid ja tavapärasemad kirjandusõhtud, kasvab noorte huvi kirjandusse tulla.

Juba kevadel võisin tõdeda, et Tartu Kirjanduse Maja kirjandusõhtutel käib taas kenake hulk noori kuulajaid ja sel sügisel on nende aktiivsus isegi kasvanud. Kindlasti on see suurel määral majas tegutseva Värske Rõhu teene.

Äsja oma viiendat sünnipäeva tähistanud ajakiri on loonud uue kirjandushuviliste kogukonna, kellele kirjandusega tegelemine loodetavasti ei tähenda ennekõike hierarhiatesse sisenemist ega karjääri arendamist, vaid kes on vallatud sõna enese loomust ja jõust ning huvitatud ideede ringlusest loojate vahel. Küllap seetõttu on mitmed neist noortest teisi, vanemaidki kirjanikke kuulamas sagedamini kui paljud kirjanike liidu liikmed.

Kostab ka hääli, et ehk on kirjandus või selle avalik teadvustamine muutunud liigagi esinemiskeskseks; need, kes meedias ja slämmidel lobe­­damalt nalja viskavad, teevad ehk karuteene teistele, kes tahavad lasta just trükitud tekstidel enese eest seista. Aga igale jõule on vastasjõud. Adun mitmeid kirjandushuvilisi meediale nimme selga pööramas ning jahtimas pigem loomingut, mille autorid targu tagaplaanile jäävad ja lugejale rohkem ruumi jätavad.

Neil harvadel kordadel, mil nood autorid esile astuvad, on menu seda suurem – näiteks olgu Ene Mihkelsoni ja Aare Pilve äsjased raamatuesitlused.

Ka Värske Rõhu kirjanduskriitika külgedelt aimub pigem süvenevat nõudlikkust poeetika ja kompositsiooni suhtes, teksti omaväärtuse suhtes. Sestap on asjatu nurin, et nende noorte endi seast pole veel tekkinud selgeid «liidreid». Nad lihtsalt keskenduvad rohkem pikaajalisele tööle tekstidega ja vähem meediakuvandi loomisele.

Liiga enesestmõistetav?

Ometi on kirjandusmaja saal piiratud mahuga ning masuaeg on raamatute-ajakirjade tiraaži veelgi kahandanud. Kuidas levitada sõna ja anda teada heast kirjandusest, kuidas üleüldse kirjandushuvi ka teiste linnakodanikeni, linnast ja riigist väljagi viia?

Kirjasõna nähtavus ja kättesaadavus linnaruumis mängib seejuures väga olulist rolli. Prima Vista on kujunenud Eesti suurimaks kirjandusfestivaliks ka tänu sellele, et Tartul on nii aktiivselt avalikke sündmusi korraldavad raamatukogud ning et meie kesklinnas on paiku vabaõhulugemiste korraldamiseks, ent ka tasa ja omaette lugemiseks.

Parkides, mäenõlvadel, tänavapinkidel võib tihti lugejaid kohata, olen neid vihmas ja lumeski näinud, ja see juba iseenesest tõendab, et Tartu on kirjanduslinn. Festival ei ole pidanud oma kogukonda nullist rajama, vaid on võinud laiendada juba olemasolevat.

Ehk on kirjaoskust ja raamatusõprust Tartus liigagi enesestmõistetavaks pidama hakatud?

Kuigi Tartu linnavõim on andnud heakskiidu ka Unesco kirjanduslinna tiitli taotlemisele, on kirjandusfestival (mis samas teisi kunstivaldkondi aktiivselt kaasab) ikkagi teistest linna suurtest mainefestivalidest märksa väiksema rahastusega. Mujalt taotletavast rahastusest kõige sõltuvamad on aga just need tegevused, mis teadvustavad Tartut kui kirjanduskeskust üleriigiliselt ja rahvusvaheliselt.

Oma mugavast Lõuna-Eesti kapslist väljamurdmine on ent ju üleüldiselt kuulutatud Tartu suurimaks väljakutseks lähikümnenditel. Prima Vista on seda ikkagi kõik need aastad taotlenud ja ka saavutanud. Samas teatakse seda ikkagi ennekõike just Tartu festivalina. Kas oskame seda hinnata?  

Ehk pärsib Tartu kui kirjanduskeskuse eneseteadlikkust ka see, et võrreldes kunsti ja isegi muusikaga on avalikus linnaruumis väga vähe kirjasõna jäädvustusi? Samas on teksti toomine tänavale palju odavam kui skulptuuri või heliinstallatsiooni püstitamine.

Õnneks tungib see ise, palumata ja tellimatagi seinte ja kaante vahelt välja: kirjandusmaja müürile on šabloonitud mitmeid tähendamissõnu ja mõistulugusid, mitmetel Tartu plankudel leidub samuti sõnapõhise kogukonna Loesje lausumisi, linnaraamatukogu vastas on aga kirjas «miski pole olulisem kui see lause», mille Erkki Luuk sinna paari aasta eest näituse «Tekstist masinani» avamisel tekitas. Ning kui Tartus suur muinsuste taastamine juba käib, taastatagu ka mõni Ülo Kiple «Haiguste ravi» – on kultuurilooks saanud seegi.

Saagu luulet ja lühilugusid müüridele juurde, nagu ka kõnniteedele (Itaalia väikelinnas Mazzanos, kus eesti kirjanikud loomemajas käivad, on asfaldil mitmeid poeetilisi lausumisi näha). Näitaks seegi, et meil on sõnu, mida ei pea sosistama ega enda teada hoidma; et need sõnad ei pea oma eluõigust avalikus ruumis kelleltki välja ostma ega olema kohustatud oma kohalolekuga midagi müüma.

Me seinad ja tänavad ei pea olema (mõtte)lagedad, meil on kirjutajate ja lugejate linn ja võime selle üle uhked olla.

Avatus kirjutatule

Kindlasti on veel viise, kuidas kirjandusele visuaal- ja virtuaalajastul rohkem tähelepanu tõmmata, ilma et see peaks oma väärikuses järeleandmisi tegema. Samas tuleb meil leppida sellega, et paljud kirjutajad ei tahagi end rakendada mainekujunduse ja loomemajanduse ette, ei taha olla kohustatud oma edusammudest aru andma ega laiemate rahvahulkade maitsele vastu tulema.

Seda peab respekteerima: väärtkirjandus jõuabki ühisteadvusse enamasti aegamööda, selle edu ei saa mõõta ainuüksi kohaga tänases müügitabelis ega selle mõju ainuüksi meediakajastuste hulgaga.

Tänavune Balti Assamblee kirjandusauhinna laureaat, tartlane Ene Mihkelson, kes on ise ajapikku ja meedias rabelemata oma praeguse tunnustatuseni jõudnud, viitas 22. oktoobri Sirbis tabavalt stagnaaegsetele olmekirjanikele, kes toona olid ülipopulaarsed, kuid keda nüüd enam eriti ei loeta ega mäletata.

Uued olmekirjanikud on peale tulnud ja küllap on nendegi päevad loetud, nende teosed jäämas vaid ajastu kroonikaks, mil napib kestvamat üldistusvõimet. Teos, mis nende kõrval võis eile tunduda raskepärane ja arusaamatu, osutub aga kõnelema meile praegugi lähedasest ja elulisest.

See ei tähenda, nagu ei võiks mõjus teos kohe avalikku huvi pälvida, kui autoril on pealehakkamist, abilisi ja õnne. Ene Mihkelsoni suurust kirjaniku ja inimesena tõendab ka see, kuidas tal jagub toetavaid sõnu Sofi Oksanenile, kelle «Puhastuse» siinne ja rahvusvaheline edu on mitmes kohalikus kirjutajas põhjustanud paljusõnalise kadeduspuhangu, milles on eriti labased olnud katsed Mihkelsoni Oksaneni vastu välja mängida.

Jah, viimaks võime teiste huvipuuduses meie kirjanduse vastu vaid iseendid süüdistada, kui iga jõulist piiriületajat niimoodi põlastame ja põlastada laseme!

Mõistetavad ja tervitatavad on «Puhastuse» ja Oksaneni fenomeni kirjanduskriitilised analüüsid, ent paraku on laiemat vastukaja leidnud mõni küündimatu kõmukolumn, mille autoril pole ettekujutust ilukirjanduse loomusest, selle tinglikkusest ja kujundlikkusest.

Tark lugeja ei võrdsustagi romaani ajalooga; ning kui võõrsil leidub neid, kes võrdsustavad, siis kindlasti on ka neid, kes tahavad «Puhastust» lugenult teada, kuidas «tegelikult» oli, või siis lugeda teisigi sellest maanukast kõnelevaid teoseid. Kui me aga keelame mujal elavaile kirjanikele meist kirjutamise ja meie ajaloo mõtestamise, ei pruugi lõpuks keegi väljastpoolt Eestit enam tahtagi meist kirjutada ega lugeda.

Eestlaste endi väiklane kitsarinnalisus kahjustab Eesti kuvandit rohkem kui mis tahes «negatiivne» kajastus.

Selleski osas on Tartul võimalus näidata end teistsugusena: rahvusvaheliselt avatud ja arutlusalti kirjandusmaastiku kujundajana. Jah, meil siin Tartus ja Eestis on ka paljutki olulist öelda, ent meid kuulatakse, kui me teisi kuulame, laseme neil kõnelda ja neile kannatlikult vastame.

Tagasi üles