«Laulud on rõõm, millest tuge sa saad,» laulab pensionäride segaansambel Kobedad ühe usutluse lõpul Tartu Postimehele.
Video: kuidas Kobedad laulavad ja kuidas pulmi peavad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohal on vähendatud koosseis ja esitus sünnib ekspromptkorras ilma häält soojendamata ja proovi tegemata ning juhendaja Valli Ilvik palub pärast vabandust, et kõik ei olnud päris tasakaalus. Üks bass on puudu ja aldid ka ei kostnud hästi, aga see kõik ei ole selles olukorras nii tähtis, ütleb ta.
Laulmata ei saanud ansambel oma laulu samuti jätta, sest nagu sopran Regina Kostjutšenko märgib: «Kui me kokku saame, siis me alati laulame, aga näe, ajakirjanikule ei olegi veel laulnud.»
Lugu Kodukotuse pensionäride ansamblist Kobedad ilmus eilses «Tartu Postimehes», aga isegi mitte poolt sellest, mis lauljatel rääkida oli, ei mahtunud sinna.
Rõõm ja kurbus käsikäes
Näiteks see, et ansamblil on oma, 12 lauluga heliplaat, et nad on esinenud ESTO päevadel Münsteris, et nad on Tartu linna ja maakonna eakate lauluvõistlusel Hingelaul saanud esikoha, et neil on väga tihedad sidemed nii Riia kui Kiievi eestlastega ning et rännupisik haarab neid igal suvel.
Ansamblile meeldib käia laulupidudel, esineda nii noortele kui vanadele ning eriti vanadele. Just hooldekodudes ja päevakodudes ollakse esinemise eest väga tänulikud. Näiteks on nad Hämeenlinnas laulnud ka üheleainsale inimesele, kes oma toast enam välja ei pääsenud ning need olid erakordsed hetked.
Lauljad on täiskoosseisuga kohal neilgi saatuslikel kordadel, mil neil on tulnud öelda viimane head-teed mõnele oma siit ilmast lahkunud ansamblikaaslasele. Ka siis on nad alati laulnud. Niisuguseid kordi on olnud kolm.
«Pead ära eal lase longu, ka siis kui hinges sul hall...» kõlab üks rida sellessamas videoülesvõtte laulusalmis.
Nüüd edasi tuleb rääkida nakatavast huumorist, mis seda seltskonda ühendab ja võitmatust õlatundest. Ning sellest, et seitsme sädistava naise kõrval on ansamblis Kobedad ka neli soliidset meest.
«Ega naised meile palju sõna anna,» lausub tenor Ants Seim tõsiselt.
«Me oleme vähemuses kogu aeg,» jätkab bariton Helmuth Puutka.
«Ega me ei saa siin valida, peame naiste järgi joonduma,» lisab bass Richard Annamaa.
Naised noogutavad mehi kuuldes heatahtlikult ja üks neist märgib: «Meie jah ütleme neile, mis särk selga panna ja missune lips ette, ja nemad on kohal.»
Tegelikult on nii, et ansamblitesse, kus lauljate keskmine vanus on 75 aastat ja enam, mehi enamasti ei jätku. Sellised kollektiivid koosnevad väga sageli vaid naistest.
«Meile hüütakse kogu aeg – hoidke oma mehi, te olete nii õnnelikud, hoidke neid,» räägib alt Ilvi Roostar.
Hõissa, pulmad!
Lauljate hulgas on kaks abielupaari, ja neile, kes nalja mõistavad, võiks rääkida nüüd sellest, et ühel mehel on seal peaaegu kaks naist.
«Meil on sellised avalikud armastused,» seletab sopran Aili Lepik. «Sest me tõesti kõik armastame oma mehi väga.»
Nii on Kobedad ansamblisisesed pulmadki ära pidanud, sest üks naine olevat oma suure armastuse pärast seda nõudnud – ning ikka loori ja sõrmustega. Sellest ei ole midagi olnud, et tolle naljapulma peigmehel on ka pärisnaine, kes ansamblis laulab, ning kes kogu selle nalja kaasa tegi. Pärisnaine teab ja teised ka ei kahtle, et tema on see ainus ja õige kaaslane.
«Peab ikka iseloomu olema, et seda kõike välja kannatada ja rahulikuks jääda,» ütleb juhendaja Valli Ilvik sellele loole samuti südamest kaasa naerdes.
Ansambel Kobedad tegutseb Tartus kümnendat aastat. Nad kuuluvad Tartu pensionäride organisatsiooni Kodukotus, kes 19. septembril tähistab oma 25. tegutsemise aastapäeva pidulikult Tartu ülikooli Pedagogicumis Salme tänav 1a algusega kell 16. Kodukotus ühendab Tartus enam kui 900 inimest.