Martin Pau: naised naiste vastu

Martin Pau Foto: SCANPIX

Sattusin Postimehe võrguväljaandes kirjatükile, mis tuletas meelde juba viledaks kulutatud kalambuuri: vendi ühendab vendlus, õdesid õelus. Nali naljaks, aga kui naised ise hakkavad võitlema sookaaslaste õiguste vastu, paistab nende alaesindatus poliitikas, äris ja muudes valdkondades vääramatu. Kas tõesti ilmuvad välja konservatiivsed piigad, kes hakkavad meid pöörama 19. sajandisse, deklareerides, et naine pääseb õnne manu vaid suppi keetes ja lapsi karjatades?

Viidatud kirjatüki autor Heleriin Adelbert väidab, et naiste soov teostada end ka väljaspool kodu, tunda end edukana ja teenida korralikku palka tapab armastuse.

Inimese õnn on ilmselgelt seotud tema võimalusega teha oma elus otsuseid vabalt, sunduseta. Vaevalt saab õnnelikuks pidada orja, kes on vaba otsustama vaid seda, kas magada paremal või vasemal küljel (ning seegi sõltub sellest, kumba külge kubjas hullemini piitsutas). Küllap erineb inimesiti määr, mille jagu talutakse ja täidetakse võõraid korraldusi, aga tervemõistuslikku indiviidi, kel oma tahe puudub ning kes peab elu sisuks teiste pilli järgi tantsimist, pole võimalik pärismaailma kujutleda.

Kahtlemata ei peitu viimase kui ühe naise õnne võti tuhande töötajaga firma troonile tõusmises. Aga vaevalt leiate naise, kes kinnitab, et pole kunagi unistanud muust, kui et kogu fertiilse ea ripub tema kummagi rinna otsas laps ning pärast seda kirgastab tema päevi kuni pen­­sioneeru­­miseni noorimate laste – kaheteistkümnenda, kolmeteistkümnenda ja neljateistkümnenda – ettevalmistamine iseseisvaks eluks.

Enamik naisi saavutab õnnetunde arvatavasti ikkagi siis, kui ta saab teha mõlemat tasakaalustatud annustes. Üks ütleb, et maimukese kuuendal elukuul olnuks ta valmis kas või palgata rügama. Saaks ainult tööle, saaks titelalina vahele teiste, täiskasvanud inimestega mõtteid vahetama! Teine tunneb kahetsust, et pärast põnniga kodus oldud kolme aastat taas ametisse tuli naasta. Sest raha tuli teenida.

Pole tõene jutt, et eneseteostust pakkuva töö ja kena karjääri sobitamine armastuse ja armastuse viljadega võib juhtuda vaid unenäos või muinasjutus. See sobitus pole muidugi lihtne.

Ent rohkem kui kainet planeerimist, millal viljastuda, kaua lapsega kodus olla jms, on naisel tarvis südant, mis tunneb, et ilma lasteta pole õiget õnne, ning mis suudab välja valida mehe, kes ei arva, et väljaspool kodu end rakendada sooviv naine on abielu reetja.

Veider on Heleriin Adelberti arusaam, et sugudevaheline võrdsus tähendab mehe ja naise muutumist nürimeelselt ühetaolisteks. Mis aga peamine, võrdõiguslased pole ju rääkinud, et meil peab olema ühepalju mees- ja naistraktoriste või mees- ja naisämmaemandaid.

Võrdõigusluse mõte on tagada igaühele valikuvabadus, takistada diskrimineerimist. Kui palju keegi talle kingitud vabadust kasutab – kes pürib peaministriks, kes otsustab jääda lihtsalt ilusaks lillekeseks –, on igaühe enda asi.

Armastusel ja eneseteostusvabadusel võib olla seos, aga need pole teineteise vastandid. Teine ei õgi esimest ja esimene peaks andma teisele pigem vunki kui seda pärssima. Õnneks võin seda kinnitada isiklike läbielamiste varal.