Plastpõlvega spordimees suusatab, jookseb, sõidab rattaga

Arvi Suurpere parem, plastsidemetega põlv erineb väljanägemiselt oma paarilisest. Foto: Sille Annuk

Äsja 40seks saanud Arvi Suurpere on sportlik olnud esimesest klassist peale. Alustas ta peotantsuga, õige pea jõudis rattaspordi juurde.

1995. aastal pani Suurpere esimest korda mäesuusad alla. «Vaatasin mäe otsast, et noored poisid lähevad hooga, miks mina ei võiks,» kirjeldab ta.

Esimene kord tuli välja, teine kord viskas üks künkanukk ta maast lahti. Järgmine hetk, mida Suurpere mäletab, oli see, kui ta Kuutsemäe infopunktis üritas püsti tõusta, aga jalg põlvest saadik koos suusaga jäi maha: nahk venis koos riietega nii palju.

Haiglas tuvastati tal nii tugevad põlve risti- ja külgsidemete rebendid, et sidemeid polnud enam võimalik taastada. Doktor Aalo Eller tegi Suurperele plastikust põlve.

Kolm kuud haiglaravi, mitu kuud kodust ravi ja ligi aasta taastusravi. «Lihased olid nii kärbunud, et jalg meenutas käsivart,» mäletab Suurpere.

Arstide käe all harjutades sai ta pikapeale jalad alla.

«Tähtis on see aeg, mille sa pead kulutama häda väljaravimise peale. Oodata ära, millal arst annab kinnituse, et nüüd on korras, nüüd võid minna ja teha,» teab ta tagantjärele. Ent mäletab sedagi, kuidas paranemise aegu ühtelugu n-ö rajale tagasi kippus.

Koormused tasapisi suurenesid, nüüd teeb Suurpere peaaegu kõike: suusatab maratone Va­sa­loppetist Tartu omani, jookseb, sõidab rattaga ja rulluisutab, tänavu osales TriStari triatlonil.

Sporti ei jätnud ta ka siis, kui sattus umbes viis aastat tagasi ATVga õnnetusse – masin maandus täpselt vigastatud jalale. Põlv jälle puru, aga targad tohtrid paikasid mehe ära.

Suurpere parem põlv erineb väljanägemiselt oma paarilisest omajagu, aga sportimisel see takistus ei ole. «Kõik on tehtav,» ütleb ta, «ma tunnen, et põlv pole päris see, mis peaks, aga ta ei häiri mind sporditegemisel.»

Plastsidemed põlves on küll natuke jäigemad kui «originaalid», klassikastiilis suusatamine teeb vähem valu kui uisustiilis. «Korvpallis on minu rida palli ületoomine, mitte lauavõitlus,» märgib ta.

Tohtrid ütlesid algul, et ainukesena saaks Suurpere teha vaid rattasporti – seal on põlv kõige stabiilsem. Muuga võib hüvasti jätta. «Aga kui nad nägid hiljem mu jooksumaratoni aegu, leidsid, et ju ma olen lootusetu juhtum,» muigab Suurpere.