Dr Leho Rips: emotsioon või tarkus

Leho Rips Foto: TPM

Harrastusspordis on emotsioon oluline. Sageli läheb aastaid, enne kui saad aru, mida ja milleks treenid. Väga emotsionaalses seisundis on füüsilised hädad sageli kerged tulema. Ülekoormusvigastusi on aga palju raskem ravida kui ennetada. Võti on õige üldfüüsiline treening.

Tarkus tuleb tasapisi, tuli mullegi tasapisi. Ei tasu arvata, et ka arst teeb kõik täpselt õigesti.

Minu juures käivad väga erinevate spordialade harrastajad, siit ma näen tegelikult, et info, mida olen aastate jooksul edasi andnud, jõuab paljudele kohale.

Trennis tuleb teha mitmesuguseid harjutusi, et luua vaheldust. Meie klassikaline harrastaja treenib põhimõtteliselt ühte lihast. Kui ta on võistlev harrastaja, ei saavuta ta nii tulemust, mis on tema tegelik potentsiaal.
Kõige solvavam harrastajale võib olla see, kui sõber ütleb, et kotik oled – ei jõudnud mulle järele. Tegime ju ühepalju trenni. Mehed on kaalult võib-olla isegi võrdsed. Rattad-suusad samad. Aga läheme temaga laborisse, teeme väiksed testid – ühel mehel on maksimaalne hapnikutarbimine 60, mis on ideaalilähedane, teisel 45.

Teisel mehel pole võimalikki sama tulemuseni jõuda, sest iga hingetõmbega saab ta 30 protsenti vähem hapnikku. Siis see teine, õnnetu, arvab, et tuleb veel hullemalt treenida. Selle asemel, et mõelda: võib-olla teha natuke targemini. Esimesele, looduse poolt potentsiaa­likamale, on võimalik järele jõuda! Tulemus ei sõltu alati sellest, kui palju veri võimaldab.

Jalgratturil ei ole tark sõita järjest 100 või suusatajal 40 kilomeetrit, st teha pidev pikk trenn. Kasulik on vahepeal lõdvestuda, venitada, ringutada, kõik lihaste põhirühmad läbi mängida. Aga kus sa saad, kui teised ees uhavad.

On hulk kroonilisi vigastusi, mida esineb rohkem harrastajal kui profil. Tingituna sellest, et proff, jõudmaks oma tasemele (üks asi on füüsiline eeldus), on saanud õige treeningettevalmistuse. Oluline on see just vigastuste vältimiseks.

Harrastaja aga võib samal alal palju väiksema koormusega end palju vigasemaks treenida.

Kroonilise vea korral pole kirurginoaga pahatihti midagi ette võtta. On asju, mida saab parandada, aga enamik tuleb lahendada teisiti. Selgitada, et ei tasu loota kiiret lahendust.

Kroonilise kannakõõluse vigastuse järel on adekvaatse ravi korral tõenäosus endisele tasemele tagasi pöörduda mitte enne 3–4 kuud.

On ka kiireid raviviise, mille abil on võimalik samal õhtul trenni või võistlema minna – hormoonisüstid jms. Teatavas olukorras on need aktsepteeritavad. Aga harrastajale neid ei tohi teha, need kahjustavad kõõlust-liigest ja vaid peidavad probleemi. Põhiprobleemiga ei tegeleta, vaid võetakse ära ainult valu. Paari kuu pärast oled samas olukorras arsti juures tagasi. Sa ei lahenda algpõhjust ega teadvusta, miks see häda sind tabas.

Sellest, et arst teab, on suhteliselt vähe abi. See peab jõudma ka teisele poole lauda.

Ma seletan õlakaebusega jõusaalimehele, kes võib rinnalt 250 kilo suruda: sinu olukord on selline, et sinu õlaliigese stabilisaatorid on nõrgad. Aga mees on samal ajal nagu riidekapp. Kui talle see, mida räägin, kohale ei jõua, siis ei saagi ravida. Ta läheb järgmise arsti juurde, kes teeb talle süsti, ning 2–3 kuud on jälle «mureta».

Harrastaja peaks endale kaks asja selgeks tegema. Esiteks – ta võiks küsida nõu hea treeneri, mitte harrastajast sõbra käest. Sõber vaatab asja emotsionaalselt: lähme paneme! Teiseks – võiks läbi käia arsti juurest, kes valdab sporditeemat. Kes annaks nõu, millele rohkem tähelepanu pöörata.

Nii jõuad sa oma tasemel maksimumini. Maksimum on see, kui sa jõuad treenida ja võistelda mõnuga.

Profülaktika koosneb lihtsatest asjadest – julgus kokku võtta ja tunnistada seda, et sa ei tea kõike. Kuula, mida teised ümber räägivad, ja sünteesi infot. Mitte ainult trenn ja trenn ja trenn. Tutikad suusad ja tutikas kõige kallim ratas jne. Kulutada 20–30 eurot, tellida oma eriala treeninguraamat ja see läbi lugeda – ei ole väga kallis. Hilisemad ravikulud on suuremad.

Põhisõnum on lühike: julgust teha seda, mis on õige. See on natuke vastuvoolu ujumine sellele, mida ümberringi näed.