L, 28.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuidas tervisesport vahel tervise tuksi keerab

Tiit Reinart
Kuidas tervisesport vahel tervise tuksi keerab
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Иллюстративное фото
Иллюстративное фото Foto: SCANPIX

Traumatoloog-ortopeed Leho Rips on aastaid tegelenud kergejõustiku, võrkpalli, suusatamise, rattasõidu, idamaiste võitluskunstide ja joogaga. Ta möönab, et ka tema on sporti harrastades üht-teist valesti teinud.



Ripsi abiga püüab Tartu Postimees harrastussportlastele teadvustada, mis võib juhtuda, kui sportimisse ei suhtuta targalt, vaid ainult emotsioonidest lähtudes. Valisime eeldatavalt Tartus enim harrastatavad alad.

Jooks

Jooks on loomulik 30–40 eluaastani – õnnelikud on need, kes saavad seda kauem harrastada. Füüsiline vorm ja keha vastuvõtlikkus koormusele käib alla. Rolli mängima hakkavad kaasasündinud eripärad – luude ja kõhrede kvaliteet, biomehaanilised teljed, kudede loomulik taastumine.

Kannakõõluste ja põlveliigese vigastused on klassikalised ülekoormusvigastused. Kas on joostud liiga pikki distantse või harjutatud liiga palju mäkkejooksu. Või on jooksmine olnud küll liigesele-kõõlusele talutav, aga treenitud on liiga sageli. Koed ei suuda taastuda.

Suusatamine

Suusataja õrnad kohad on kannakõõlus ja hüppeliiges. Suusatamises on ka käed käigus, ent nende vigastused pole sagedased.

Harrastajal on enamasti ka selg nõrk lüli: ei suuda end stabiliseerida nõrga lihaskarkassi tõttu. Klassikaline Eesti harrastaja ettevalmistus on selline, et kui lumi maha tuleb, siis hakatakse panema – iga päev 30 kilomeetrit, vahel 40. Keskendutakse ühele teemale ja selg saab suurima koormuse.

Mäesuusatamises on põhiline ägedad vigastused, kroonilisi siin eriti ei ole.

Jalgrattasport

Jalgratturil on staatilisest asendist tingitud ala- ja ülaselja- ning kaelahädad. Alajäsemete vigastusi eriti ei ole.

Noorte hulgas on levinud arvamus, et rattatrenn on ainus võimalus end arendada. Võtad ratta, sõidad seitse korda nädalas 150 kilomeetrit ja kõik.

Seljahäda põhjustab ka suurenenud lihasvõimsus reites, mis lihaspingete tõttu hakkab lülisamba kuju muutma.

Jalgrattur peab kandma hoolt, et ka abilihased – selja-, kõhu-, käelihased – ja hüppeliigesed oleks tugevad. Eesti harrastajad vaid sõidavad, ei taasta treeningu järel liigeste liikuvust ega tee eelsoojendust.

Korvpall

Klassikaline harrastaja on 30-aastane mees, kes mängib korvi paar-kolm korda nädalas. Noorena mänginud aktiivsemalt, pidanud vahepeal pausi. Soojendust-lõdvestust ei tee.

Korvpall on emotsionaalne mäng, amatööridel julmem kui proffidel – eesmärk vastasele ära teha on tõsisem, nii on ka vigastuste oht suurem.

Suure koormuse saavad põlve- ja puusaliigesed. Klassikalisel harrastuskorvpalluril on haiged põlved ja kannakõõlused – puuduliku üldfüüsilise ettevalmistuse tagajärg. Peale 35 eluaastat kõõluste elastsus tugevalt väheneb.

Jalgpall

30–40-aastaseid jalgpallureid on palju vähem kui samas vanuses korvpallureid. Jalgpallurid on oma traumad juba noores eas kätte saanud. Vigastused on sellised, mis sageli tähendavad karjääri lõppu.
Jalgpalluri klassika on põlveliigese esimese ristisideme  ja hüppeliigese sidemete rebend ja põlvemeniski traumad.

Võrkpall

Hüppa-löö-mäng. Põhiprobleem on domineeriv käsi. Et saavutada maksimaalset jõuõlga, jõu ja kiiruse suhet, peab liigutus olema võimalikult laiaulatuslik. Aga loodus on seadnud piirid. Vaadates aegluubis võrkpalluri käe liikumist, on see väga ebaloomulik.

Stabiliseerivad lihased ei suuda enam oma ülesandega toime tulla, kuna õlg on treenitud liikuvamaks kui tavapäraselt. Tundub imelik – käsi on ju kogu aeg töös, lihas peaks olema hirmsasti arenenud. Aga tegelikult on arenenud ainult soorituse tegemiseks vajalikud lihased.

Tennis, sulgpall

Tennist võib iseloomustada kui võrkpalli ja jooksu kombinatsiooni. Klassika on jälle õlahäda, kuid ka põlvede ja hüppeliigese probleemid. Enamik koormust on koondunud löögikätte. Häda on tingitud sellest, et lihasele-kõõlusele ei anta taastumisaega.

Hoki

Spordiala, mis eeldab tugevat enesekaitset. Põhiliselt kannatavad õlad, mida kasutatakse enda kaitsmiseks, löömiseks või kukkumisel. Sagedased on rangluu-abaluu liiduse vigastused.
Hoki tundub kõrvaltvaatajale suhteliselt vägivaldne mäng. Enamasti ongi harrastajatel ägedad vigastused. Kordudes muutuvad need aastatega krooniliseks.

Ujumine

Ujujaid peetakse üldiselt terveteks sportlasteks. Klassikaline ujuja peab olema elastsete liigestega. Kui testida ujuja õlaliigeseid, selgub, et need on tavainimese omadega võrreldes ligadi-logadi, kuigi lihas võib olla päris suur. See on tingitud treeningu eripärast, mis nõuab suurt õla liikumisulatust.

Pikamaaujujaid ohustavad ülekoormusvigastused õlaliigestes ja lülisambas.

Rulluisutamine

Kõvera asendi tõttu kannatab selg. Enamikul harrastajail jääb tehnilistest uisutamisoskustest puudu. Saapast tingitud probleemid on suured. Kannakõõluse probleemiga sportlasel võimaldab kõõlusepinget vähendav kõrgendatud tagaosaga rulluisk asendada üht ala teisega, et mitte jääda aktiivsest spordist kõrvale.

Paljud kipuvad aga ruttu madalat uisku kasutama. Nii suureneb risk üle koormata pöialaba piirkonna väiksed liigesed ja kõõlused, mis stabiliseerivad hüppeliigest.

Iluvõimlemine

Kõrvaltvaatajale tundub see ala ebainimlik. Liikumisulatus on kõikides, nii selja-, jala- kui ka käeliigestes üle normaalse. Iluvõimlejail on ridamisi liigeste ülekoormusega seotud probleeme.

Iluvõimlemine on klassikaline näide spordialast, mis nõuab füüsilise poole pealt imevastupidavust. Ime, kui iluvõimlejal ei ole karjääri jooksul vigastusi, nii kroonilisi kui ägedaid. Üks julmemaid alasid üldse.

Judo, maadlus

Pikkade traditsioonidega spordialad. Need, kes ka harrastajana maadlevad, on tavaliselt teinud seda lapsest peale. Vähe on neid, kes alustavad hilisemas vanuses.

Maadlejate ja judokate üldfüüsiline ettevalmistus on väga hea. Karjääri lõpetavad nad tavaliselt ägedate vigastuste, mitte halva ettevalmistuse pärast. Kuna tegu on jõulise spordiala ja kehakontaktidega, siis on vigastusi raske ravida.

Idamaised võitluskunstid

Nende juurde võib ka vanem inimene sattuda. Seal ei ole eriti kroonilisi vigastusi, kui, siis pigem ägedad.

Võitluskunstide treeningu eesmärk ei ole pidevalt näkku lüüa nagu poksis. Treening koosneb paljus võimlemis- ja venitusharjutustest, mille juurde võiks jõuda kõik need, kes tegelevad ükskõik mis muu alaga.

Mida harrastus­sportlane tavaliselt vigastab

Jooksja

• Kannakõõlused ja põlveliigesed

Suusataja
• Kannakõõlused, hüppeliigesed, selg

Jalgrattur
• Alaselg, aga ka ülaselg ja kael

Korvpallur
• Põlved ja kannakõõlused

Jalgpallur
• Põlve- ja hüppeliigesed, põlvemenisk

Võrkpallur
• Õlad

Tennisist, sulgpallur
• Õlad, põlved ja hüppeliigesed

Hokimängija
• Õlad, rangluu-abaluu liidused

Ujuja
• Pikamaaujujal õlaliigesed, lülisammas

Rulluisutaja
• Selg, madala uisu korral pöialaba väiksed liigesed ja kõõlused

Märksõnad
Tagasi üles