Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mullu sündinud kloonvasikas ei vasta päriselt teadlaste ootustele
Lisatud video

Eelmise aasta 19. augustil sündinud kloonvasikat on hoitud maaülikoolis hoolega varjul. Esimesi fotosid ja videot pakuti avalikkusele näha alles üleeile. Neilt vaatab vastu ilus priske mullikas Augustiina.

Augustiina puhul võib jagada kahetisi tundeid. Sest kuigi kloonmullikas on terve kui purikas ega erine pealtnäha teistest omavanustest veistest, ei ole temaga läinud kõik päris nii, nagu oleks pidanud.

Tartu teadlaste plaan oli luua järgmine transgeenne kloonloom, kes kasvaks ka suureks ja hakkaks lüpsma ravimipiima. Augustiina piima oleks pidanud tulema folliikuleid stimuleeriv hormoon ehk aine, mida saab kasutatakse viljatusravis.

«Tõenäoliselt on olnud meie kasutatava rakuliini transgeensete rakkude hulgas ka mõni üksik mittetransgeenne rakk ja õnnetul kombel on just see sattunud kloonembrüosse, millest Augustiina kasvas,» selgitas maaülikooli professor Ülle Jaakma.

Kui lühidalt kirjeldada, käib kloonimine nii, et võetakse üks hästi küpsenud munarakk, eemaldatakse sellelt tuum ja asendatakse kloonitavalt loomalt võetud naharaku tuumaga. Tollesse naharaku tuuma on enne viidud üks targa käsuliiniga geenikonstrukt, mis tulevikus ütleb kloonveise piimanäärmeile, millist piima teha.

Augustiina loomisel seda geenikonstrukti tolles naharaku tuumas millegipärast ei olnud.

Uut infot siiski palju

Ülle Jaakma ütles, et kui nüüd tagantjärele tarka mängida, siis tulevikus tuleb laboris pingutada veel rohkem selle nimel, et embrüotesse too vajalik geenikonstrukt igal juhul satuks. Augustiinat ei pea ta aga sugugi ebaõnnestumiseks. Juba terve aasta tema elu ja arengu jälgimist on andnud üliväärtuslikku infot.

Jaakma selgitas, et kloonloomal on teatavasti hulk eripärasid. Näiteks ei pruugi sellise looma kehatemperatuur sünnijärgsetel nädalatel stabiilne olla. See võib teadmata põhjustel ootamatult tõusta või langeda. «Kõik, kes Augustiinat on valvanud, on pidanud valmis olema mõlemaks variandiks,» rääkis Jaakma. «Et teda vajaduse korral kas jahutada või siis soojas hoida.»

Ka on kloonlooma eripära suur sünnikaal, väga hea isu ja kiire kasvutempo. «Seda head isugi on tulnud Augustiina puhul jälgida ja mitte tema haledatest pilkudest välja teha, kui talle ette antud portsjon napp on tundunud,» ütles Jaakma.

Nüüdseks on Augustiina kõikidest kloonlooma eripäradest välja kasvanud ning temast on saanud igas mõttes normaalne mullikas.

«Edasi vaatame, milline on ta sigimine, kas ta jääb tiineks ja kuidas tiinust kannab,» lisas Jaakma.

Kaks klooni

Kui Augustiinat võrrelda näiteks Juuniga – Juuni oli kasvuhormoonigeeniga kloonvasikas, kes sündis 2013. aasta juunis ning paraku suri kolmandal elukuul –, siis nad mõlemad on ühe ja sama looma kloonid. Nad on sarnased ja kui pilte võrrelda, siis seda tunnistavad ühtmoodi valged laigud nende punases tihedas karvkattes.

Loom, kelle kloonid nad on, pole aga kunagi ilmavalgust näinud, sest nii Juuni kui Augustiina rakuliin on pärit ühelt tapamajja viidud lehma lootelt. Tol lootel ei olnud õnne vasikana sündida, kuid tema DNA on endale saanud kaks ilmavalgust näinud looma.

Töö transgeensete kloonveistega, kes tulevikus lüpsaksid mõnd ravimipiima, käib Tartus edasi. Koostööd teevad maaülikool, tervisetehnoloogiate arenduskeskus ja Tartu ülikool. Üks tiine lehm, kes loodetavasti kannab transgeenset kloonvasikat, peaks poegima järgmisel aastal.

Tagasi üles
Back