Festivali Draama tänane avamine käis Pirogovi platsil, kus lavakunstikooli tudengid tõid publiku ette performantsi. Selle juhatas sisse Draama peakorraldaja Margus Kasterpalu ning lõpetas kõnega festivali kuraator, programmi «Piiri peal» koostanud Peeter Raudsepp. Vahepeal käis platsil kümneid etenduskunstide tudengeid, kes mustades kilekottides kehastasid jõhkraid prussakaid või puuke.
Lavakunstikooli 27. lennu dramaturgia suuna tudeng Karl Koppelmaa lavastatud mängus kõlas mõtteid näitlejaks õppimisest ja näitlejaks olemisest, vabast loomingust ja äraelamisest, kultuurist ja riigist, rääkimisest ja ütlemisest, suurelt ja julgelt unistamisest ja lootusest paremale tulevikule. Ja etenduskunste õpetavate koolide koostöö puudumisest ja sellest, et kui need koolid sulgeda, saaks riik kokku hoida mõne miljoni ja selle eest osta näiteks 0,65 tanki või jagada see raha ära nii, et Eesti iga elanik saaks aastas 2 eurot ja 71 senti. Sellise jutu peale tormasidki lagedale mustad puugid või prussakad.
Kuraatori kõne
Performantsi kostümeeritud osalisena sõitis mängupaika valges väikses autos festivali kuraator, programmi «Piiri peal» koostanud Peeter Raudsepp. Ta esitas eelnevaga temaatiliselt kattuva viieminutilise kõne ja tänas ka ilma, mis oli piiri peal – justkui sadas, aga peaaegu et ei sadanudki.
Algav festival erineb Raudsepa sõnul selle poolest, et on väga kaldu noorte teatritegijate poole. Seejärel tuletas ta meelde, et ka meie rahvuslik teater on noor ning et selle sünni juures tegutsesid rahvamajad ja isetegevuslikud näitetrupid, kuid mitte selleks, et kasu teenida, ja mitte selleks, et kellelegi teisele head nägu näidata. Hiljem tehti väikesed ja suuremad teatriühendused. «Aga mitte ainult kolm, nagu praegu tahetakse teha ülikoole, vaid neid tehti palju, ja see oli väga hea,» ütles Raudsepp. «Ja need tehti eestimaalastele, eesti rahvale.»
Kõne jätkus Nõukogude okupatsiooni meenutamisega. Sel ajal ei jäänud Raudsepa sõnul teatritegemine ja teatriharidus nukralt valget laeva ootama, vaid hoopis avati teatreid, kirjutati head eesti dramaturgiat ja Tallinnas avati väga võimekad teatriõppeasutused. «Neid asutusi ei tehtud selleks, et võimu ees head nägu näidata, vaid selleks, et eesti rahval oli neid vaja, ja nad on alles siiamaani,» ütles ta.
1990. aastatel lisandus Viljandi kultuuriakadeemia, kus õpetatakse näitlejaid ning teisi teatrile ja eesti rahvale vajalikke kõrgharidusega inimesi. «Ja me oleme praegu siin, sest me tunneme, et seda on vaja meile ja eesti teatrile,» ütles Raudsepp. «Ja me tahame teile teadvustada ka seda, et kõiki neid õppasutusi, mis teatriharidust annavad, on Eestis vaja. Meile ei ole vaja pealesunnitud liitmisi, meile on vaja koostööd olemasolevate struktuuride vahel, ja see koostöö toimib, sest sellel festivalil näete palju etendusi, mis on just sündinud tudengitevahelisest nooruslikust energiast.»
Sellega oligi avatud Eesti suurim teatrifestival, mis lõpeb laupäeval Tartus ja pühapäeval Tallinnas.