Rokimees vajas Emajõelinnast võite

Aprilli lõpp aastal 1982. Tartu levimuusikapäevade publik valib Urmas Alenderi parimaks lauljaks. Foto: Valeri Parhomenko

Urmas Alender oli Ruja laulja bändi algusest lõpuni. Lõputa tunduval lookleval eluteel saatis teda rokistaari kuulsus, kuid ka võime sütitada igas naises iha. Äsja ilmunud raamat temast ongi sellele keskendunud.

Urmas Alender ehk Alents oli küll läbi ja lõhki tallinlane, kuid ilma Tartuta ei saanud ta oma loometee hiilgeaegadel kuidagi läbi.

Paavo Kanguri raamatus toodud bändipäeviku katketest ning ka autori intervjueeritud meeste ja naiste jutust ilmneb, et toonastel levimuusikapäevadel oli Alentsile ja Rujale samasugune tähendus nagu küüslaugul meeste suguvõimele.

Ruja põikas isegi Nõukogudemaa avarustest kevaditi Emajõelinna. Tartu oli Rujale muusikamänedžer Ari Dubini sõnul vaimne Meka, kus bänd pidi levimuusikapäevadel alati võitma (lk 180).

Tähelepanu ansamblile

Nojah... Nii nagu Paavo Kangur oma raamatus, on ka siinse arvustuse kirjutaja suunanud oma tähelepanu liialt palju ansamblile. Kõvade kaante vahele pandud 280 lehekülge (ja siinse leheloo peaaegu kolm tuhat tähemärki) peaksid ju rääkima põhiliselt siiski Alenderist.

Teisest küljest aga – tema elu ja Ruja tegevus olid suuresti üks ja seesama. Kuid et laulja ja laululooja elutee loogetesse mahtus naisi tunduvalt rohkem kui tavalisel eesti mehel, siis on raamatu autor andnud ka mehiselt, vahest isegi üleliia palju, lehekülgi rokimehe naistele.

Mõned Alentsi naised olid mõistagi Tartus ja mujal siinkandis. Ta käis ju siin koos bändiga esinemas ja astus Vanemuise lavastuses «Klemens» vaatajate ette kui lavakunstikooli diplomand.
Kuid näitlejana Alender läbi ei löönud ega osanud õpitut ka laulmise ajal kasutada. Jaanus Nõgisto meenutab, et ta käitus laval nagu karu (lk 168) ja nagu Tartu taidleja (lk 169).

Vastuolud ja vead

Raamatus on intervjueeritute mälust tingituna mitmeid häirivaid vastuolusid, millest mõni tulnuks toimetamisel kõrvaldada. Näiteks meenutab Peeter Volkonski (lk 172), et Alender ei saatnud sõimeldes kedagi p...e, vaid ütles «mürk olete». Nõgistol on aga meeles, et lolli jutu ajajad saatis ta alati p...e (lk 138).

Seevastu tubli on kirjastus olnud trükivigade otsimisel. Neid hakkas silma vaid mõni üksik (muuusika ja kultuuu­ri­valitsuse, lk 114; repertuuaris, lk 170; sõnas konjunktuur puudub n-täht lk 74 ja 227).

Siinkohal meenub kirjastuse Kunst tänavu talve lõpul vigaderohkelt üllitatud Vello Salumetsa «Fikseeritud Fix». Lausa ime, et tarbijakaitseamet pole lasknud seda toimetamata jätmise pärast müügilt kõrvaldada.

Eesti popi ja roki ajaloo seisukohalt ning fännide silmis on nii Fixi kui ka Alenderi raamat oluline. Väga huvitav oleks samuti lugeda, mida arvab Rein Rannap oma tulevases raamatus Urmas Alenderi ja Ruja ja Fixi kohta. Ja hea oleks osa saada ka Jaanus Nõgisto mälestustest.

Raamat
Paavo Kangur, «Urmas Alender: lõputa lookleval teel»
Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2010, 280 lk.
Esitlus on Rahva Raamatu kaupluses Taskus 28. oktoobril kell 15. Sealsamas on Peeter Volkonski, Tajo Ka­da­jase, Paavo Kanguri jt osalusel kavas debatt «Kes on kõvem mees, kas Urmas Alender või Jaan Tätte».