Alvar Pähkel: halva hinde saab parandada, liikluseksimust mitte

Alvar Pähkel

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Uue kooliaasta algus ei saa kellelegi märkamatuks jääda. 1. septembril näeme tänavapildis taas õhinal koolijütse, kes alustavad oma haridusteed, lilled käes ja uus koolikott seljas. Tänavatel ja teedel muutub liiklus tihedamaks ja me kõik saame anda oma panuse, et vältida õnnetusi ja et lapsed koos vanematega saaksid õhtul jälle kodus kokku.

Kooliteed alustavatele põnnidele on möödunud suveaeg olnud täis mänge ja uusi emotsioone. Õppeaasta alguses tuleb aga keskenduda uutele sõpradele, õpetajatele, koolimajale, kuid tuletada ka meelde, kuidas liikluses iseseisvalt hakkama saada.

Ka autojuhtidel tuleb arvestada, et kooliteed käivate laste sekka lisandub neidki, kes saavad aabitsa kätte esmakordselt. Olgugi, et liikluses abistavad neid alguses lapsevanemad või vanemad õed-vennad, siis ühel hetkel jäävad nad ikkagi omapead.

Koolitee on paljude jaoks erinev. Kes kasutab ühistransporti, keda viikase autoga, kes kõnnib jalgsi, või liikleb rattaga. Kõikidel juhtudel on põhireegliks tähelepanelikkus ja üksteisega arvestamine.

Kindlasti on laste jaoks oluline käia koos lapsevanemaga koolitee läbi juba enne kooliaega, kuid päris hilja pole seda teha ka praegu. Saatjaks vanema selgitused, kus ja mida tuleb ohutu liiklemise huvides silmas pidada. Arvestama peab, et lapsed on meist väiksemad ja seetõttu võib neil liikluses nii mõndagi märkamata jääda.

Soovitan vaadata kooliteed lapse silmade kõrguselt, et näha seda, mida näeb tema. Kus võib sõidutee ületuskohta varjata pargitud auto, põõsas või talvel kõrge lumevall. Kindlasti tuleb rõhutada, et ülekäigurada ei ole koht, kus sõbraga mängida ja joosta. Unustada ei tohiks sedagi, et teekond, mis on sobilik suvel ja valgel ajal, ei sobi alati ohutuks liiklemiseks pimeduses. Ärgem väsigem oma lastele selgitamast ohte teedel, kus puudub kõnnitee. Liikluses tuleb olla alati tähelepanelik.

Rääkige lapsele, miks me kõnnime võimalusel kõnniteel ja kuidas ületame sõidutee. Kahjuks ei kehti enam ammu reegel, et sebra aitab kedagi üle sõidutee. See on küll koht, kus on mõnevõrra ohutum sõiduteed ületada, kuid ka siin peab ette vaatama ja veenduma, kas sõidukid võtavad hoo maha ja võimaldavad jalakäijale teeületust.  

Samuti peavad jalgratturid, kel pole vöötrajal eesõigust, olema eriti ettevaatlikud ja soovitavalt ületama sõidutee rattalt maha tulles jalgsi. Või siis veenduma, et sõidutee ületamine on tõesti ohutu rattasadulast maha tulemata.

Täna  on selliste õnnetuste arv, kus jalgrattur või jalakäija saavad sõidukiga vöötrajal kokku, kahjuks üsna sagedased ja kannatanuks on alati vähemkaitstud liikleja. Koolis võib eksida ja saada halva hinde, mida on võimalik teadmiste omandamisel hiljem parandada, kuid pisike eksimus liikluses võib tähendada kogu edasise elu muutust.

Ohutuse esmaseks reegliks on vastastikkune viisakus. Tee pole ainuüksi auto päralt, juht peab nägema jalakäijas oma väärikat partnerit. Laps teel või tänaval olgu igale täiskasvanud liiklejale tähelepanu keskmeks: tema ei oska veel ohte ette aimata ega hinnata õigesti auto kiirust ja pidamajäämise võimalusi.

Nii nagu varasematelgi aastatel on politsei ka tänavu kooliaasta alguse puhul liiklust rahustamas ja liiklusohtlikele kohtadele tähelepanu juhtimas suurendatud jõududega. Eriti õppeasutuste läheduses. Oleme oma tegevusi planeerinud selliselt, et oleksime eelkõige abistajate ja toetajatena kohtades, kus meid kõige enam vajatakse.

Tagasi üles