Peahakkija näeb hoiupõrsastel jälle mõtet

Köögi peahakkija Ann Ideon loeb raha hoolega. «Euro mind paanikasse ei aja, oma sissetuleku pärast ma ei muretse,» kinnitab praegu palgata töötav noor ettevõtja. Foto: Margus Ansu

Köögi peahakkija, noor ettevõtja Ann Ideon ostab ainult vajalikke asju ja vaid siis, kui tal on selleks raha, aga seda tal õieti polegi. Kuid peahakkijal on pealehakkamist ja rõõmus meel, mida euro tulek ei kõiguta. Absoluutselt!

«Mul läheb täitsa hästi,» kinnitab OÜ Toitvad Tööd juht, Genialistide klubi söögikoha Köök pidaja ning ansambli Pahad Seemned laulja Ann Ideon (31). «Suvi oli vaikne, aga september hullumaja! Oktoober on veidi rahulikum, saan juba magada kah ja sõpradega linnast välja minna, hiljuti tegime tiiru Setumaal.»

Köögi väiksest köögist kontorisse juttu ajama minnes seletab Tartu Ülikooli geograafi ning Ungaris asuva Kesk-Euroopa Ülikooli sotsioloogi ja sotsiaalantropoloogina lõpetanud, nüüd Tartu kutsehariduskeskuses end kokana täiendav Ann Ideon, et tegelikult on ta peakokk. Aga et väikses kohvikus kõlab peakokk eputavalt, siis on ta parem peahakkija.

Väga valiv ostja

Köögi köögi ehitas Ann Ideon võlga võtmata. «Ma ei ole absoluutselt jõukas,» naerab ta. «Kui pere, sõbrad ja Genialistide klubi mind ei toetaks, poleks ma saanud seda kohta teha, selle pidamisest rääkimata.»

Köögis on peale peahakkija osalise tööajaga ametis viis tudengit. Nemad saavad palka, peahakkija mitte. «Töötan armastusest, mul lihtsalt ei ole võimalik veel endale palka maksta,» märgib Ann Ideon.

Kuidas nii saab elada? «Mind toidab sõna otseses mõttes töö ja pere aitab rahaliselt,» kostab veel oma pereta noor ettevõtja. Kuus saab ta endale lubada 3000–4000 krooni kulutamist.

Sellest tuhat krooni on firmaga Toitvad Tööd teenitav autokompensatsioon, mis kulub bensiini peale. Ülejäänud raha läheb korterikulude ja peagi lõppeva õppelaenu maksmiseks ning eluks hädavajalikule.

«Olen harjunud vähe tarbima,» märgib Ann Ideon. «Kui mul raha pole, siis ma ei laena seda, elan mingi aja midagi ostmata.» Rõivad ostab ta enamasti kasutatud riiete poest, kust saab ägedaid asju.

Ostlemine Ann Ideoni halba tuju ei paranda, sõbrad küll. «Mu sõbrad on nagu mina, näiteks sünnipäeval ei oota me suuri kingitusi,» räägib ta. «Kingiks sobib hästi ka maitsev kook. Ja üldse, pigem olgu rohkem veini kui mõni asi.»

Peale sõprade polegi talle eriti muud meelelahutust vaja, sest Genklubis töötades on peahakkija ju kogu aeg seinast seina käiva meelelahutuse sees.

Et noorel ettevõtjal pole raha jalaga segada, loeb ta seda hoolega. Ka Kööki kaupa soetades valib ta soodsama hinnaga kraami. «Aga selle juures ei tohi lolliks minna,» naerab peahakkija. «Alati ei tasu odav hind end ära. Ma ei sõida ju kesklinnast Lõunakeskusse ainult selle pärast, et seal on ühel päeval vorst odavam kui siin.»

Korraga on raha vähe

Eesti kroonist kõvema rahaga, ka euroga, on Ann Ideon kokku puutunud mitu aastat Iirimaal ja Austraalias laeva-, restorani- ja nisufarmi kokana, õunakorjaja-traktoristi ning pärlilaeva madrusena töötades.

«Euro mind küll paanikasse ei aja, oma sissetuleku pärast ma ei muretse,» ütleb ta. «Kindel, et euro toob kallimad hinnad. Kes see viitsib mässata 1,62-eurose hinnaga, ikka pannakse hinnaks 1,65 eurot. Mis mul kui kliendil siis üle jääb, kas piriseda kolme sendi pärast?»

Kindel on seegi, et hinnatõus vähendab alguses tarbimist. «Ees on samasugune aeg nagu siis, kui rubla asemele tuli kroon,» räägib Ann Ideon. «Toona olid ju inimesed harjunud, et kogu aeg on palju raha, aga äkki oli seda väga vähe.»

Juulis tööle hakanud Köögi käivitamine on võtnud Ann Ideonilt kogu aja, ta pole euro tulekule suurt mõelnud. Nüüd on peahakkija korraks oma pottide-pannide juurest ära ning mõte hakkab lendama.

«Kui oled Euroopas reisinud, siis tead, et taskus kõlisevatel müntidel ja peenrahal on väärtus,» räägib ta. «Järelikult: kui euro tuleb, on vaja suure senditaskuga rahakotti. Ohhoo! See tähendab ju sedagi, et põrsapankadel tekib jälle mõte!»

Edasi leiab ta, et poodnikud peavad ilmselt suurte paberrahasahtlitega kassad välja vahetama. «Praegu küsitakse poes, kas teil sente on,» naerab Ann Ideon. «Euro ajal hakkavad kassapidajad ilmselt küsima, kas teil on paberraha.»

Kõik on võimalik

Paberraha juurde jõudes turgatab peahakkijale pähe, et see on küll halb, kui pangaautomaadist saadav väikseim rahatäht on kümme eurot. Nii on ta kuskilt kuulnud. «Tudengitel ei olegi kuu lõpus nii palju raha,» teab Ann Ideon. «See on ikka üsna keeruline, kui inimene ei saa viimast raha välja võtta.»

Jah, maksta saab ka pangakaardiga, aga mitte igal pool. «Mõned Tartu kõrtsid on läinud selle peale, et sularahas makstes saad soodustust,» räägib Ann Ideon. Ka Köögis ei saa pangakaardiga maksta. Osalt on selle põhjus laiskus, osalt filosoofia «ära nuuma panka».

Köök on pärastlõunal rahvast täis ja peahakkija peab jälle pliidi taha minema. «Kui Köök ei vea euroga välja, siis tuleb see asi ära lõpetada,» võtab ta jutu kokku. «Praegu teen tööd armastusest, aga see võib otsa saada. Kui koht ei toimi, ei saa seda pidada, sest ma ei saa ainult oma pere armust elada, pean ka midagi vastu andma.»

Kui armastus Köögi vastu peaks otsa saama, läheb Ann Ideon õpitud ameti peale ehk hakkab Eesti keskmisest rohkem teenivaks planeerijaks, kellena ta on kaks aastat töötanud.

Kas teate?

Noor ettevõtja Ann Ideon kulutas eelmisel nädalal enda peale pea 600 krooni, mis uuel aastal võrdub 38 euro ja 35 sendiga.

«Mul läks läinud nädalal raha rohkem kui tavaliselt,» märgib Ann Ideon. Tavaliselt ostab ta nädalas paari-kolmesaja krooni eest bensiini oma vanale Fordile ja umbes saja krooni eest kodus vajalikku nipet-näpet.

Eelmisel nädalal tekitas Ann Ideonil suurema väljamineku sõpradega Setumaale tehtud bussiekskursioon. Sõit ja telgis ööbimine oli küll tasuta, kuid külmarohuks ostetud naps andis rahakotis kohe tunda.