Töötoas õpib muinasasju tegema

Tervet hiiglasilkku ruumi, mis õpitubades tehtava näidisesemeid sättiva Elo Kuuste selja taga laiutab, Tarbatu endale ei saa, eralduseks ehitatakse vaheseinad, mis jätavad töötubades käijatele suured aknad ja vaate Pauluse kirikule. Foto: Sille Annuk

Tahad teada, kuidas voolitakse puulusikat või -kaussi? Või kuidas teha endale nuga tera sepistamisest kuni nahktupele mustri voolimiseni?

Järgmise neljapäeva õhtul on esimene õpituba loodetavasti pikaks kujunevas reas, kus linnarahvale näidatakse, kuidas just selliseid asju ise teha.

Õpetajateks on muinasklubi Tarbatu liikmed, kes vabal ajal tegelevad taaskehastamisega ehk ajaloosündmuste või mingi ajastu tõetruu taasloomisega.

Selleks, et näiteks tuhande aasta tagusest elust tõetruud pilti saada, teevad taaskehas-
tajad kõik kantavad riided ja aksessuaarid ise – õmblevad käsitsi linased-villased rõivad, sepistavad ehted-noad, teevad nahast kukrud ja koovad  vööd.

Sõrmused ja pastlad

Mõnda neist iidsetest tehnikatest, mida enam ammu perekonnas edasi ei anta ja mida oskavad ehk vaid käsitööfriigid, jagavadki nad nüüd ka linnarahvaga. Töötubade korraldamiseks sai Tarbatu ruumid Greifi vanas trükikojas Kastani tänaval.

Enne vardaid ja heegelnõelu kasutasid naised jämedat luust või puust nõela, millega tehti hargnematud sokid, kindad või kampsunid. Praeguseks on nõeltehnika nii unustatud, et suurem osa inimesi pole sellest kuulnudki, veel vähem oskavad nad seda teha.

Just selle lihtsa tehnika, milleks on vaja vaid villast lõnga, on töötubade korraldaja Elo Kuuste valinud esimeseks. Edaspidi tuleb aga väikse ehteasja – kas sõrmuse, sõle või käevõru – sepistamine, kõladel (väiksed nelinurksed aukudega plaadid) vöö kudumine, nahast vöökoti valmistamine, Skjoldehamni kapuutsi õmblemine ja palju muud.

Taaskehastajatele on oluline ka see, et kasutatavad materjalid ja valmivad esemed oleksid võimalikult originaalilähedased. Kuuste rääkis, et töötuppa tulnutele ei anta kindlasti ette muinasaegse haualeiu pilti – et nüüd tuleb täpselt nii teha.

Nõeltehnikat ja kõladega kudumist on juhendajad   omandanud teistelt klubiliikmetelt ja interneti teel, aga näiteks nahatöid juhendab Egge Edussaar, kes on õppinud nii naha- kui metallikunsti. Sepistamist õpetab aga legendaarne sepp Meelis Säre.

Materjalid juhendajalt

Kuuste sõnul ei ole võimalik kuni kevadeni kuupäevaliselt kõiki töötubasid paika panna: kuna juhendajad on kõik ka kusagil palgatööl, siis ei pruugi väljakuulutatud ajad neile lõpuks sobida.

Esialgu on aga plaanis kevadeni kokkusaamisi teha kord või kaks kuus.

Töötubade tasus sisaldub  ka materjalide hind, seega ei pea osalejad ise endale messingijuppe või naharibasid otsima. «Me üritame hinnad ikkagi võimalikult all hoida,» ütles Kuuste.