Kingad, saapad, aga mitte ainult

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Karbitäis Kommunaari toodangunäidiseid, keskel suusasaabas.

FOTO: Kristjan Teedema

Kingade valik võtab ahhetama, selles ei ole kahtlust. Ja paneb imestama, mida kõike Kommunaari jalatsivabrik tootis, kui Nõukogude Eesti kaubandusvõrgus oli suur defitsiidiaeg.

Tööeesrindlaste auraamat aastast 1950.

FOTO: Kristjan Teedema

Sõjaeelse kingavabriku pidulikud naistekingad.

FOTO: Kristjan Teedema

Nahanäidiste lehvik.

FOTO: Kristjan Teedema


«Siin on ikka selliseid kingi, et minusugune nõukogude ajal küll ei näinud neid,» ütleb Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru muuseumi keldris. Kommunaari muuseumi kogu, alles põgusalt üle ja läbi vaadatud, võtab enda alla hulga riiuleid ja põrandapinda.

Muidugi on karpides küllaga selliseidki jalavarje, mis nõukogude aega mäletavaile inimestele äratundmist pakuvad, aga ka Pätsu-aegsetele oleks siin äratundmist. Lõppeks oli Kommunaari jalatsivabrik võimas ettevõte, mis veel 1991. aastal tootis üle kahe miljoni jalatsipaari ja mille ajalugu arvati alates 1877. aastal Tallinnas Maakri tänaval rajatud Theodor Grünwaldti nahavabrikust.

Väga suure põhjalikkusega oli seda jalatsitootmise ajalugu uurinud ja Kommunaari muuseumisse koondanud Rudolf Berkovitš (1919–1994), tark ja arukas mees, kes mõistis asja tähtsust, nagu iseloomustab Kommunaari temaatikasse süüvinud Eevi Astel, ERMi koguhoidja.

Loomisest hääbumiseni

ERMi jõudis see kogu seepärast, et 1990. aastate keskel Kommunaar hääbus, selle moodne sisseseade müüdi laiali Soome, Venemaale ja osalt Eestisse. Kuni tänavu suveni oli muuseumikogu Tallinna Tööstushariduskeskuses, mille rõiva- ja kaubandusvaldkonna juhataja Luule Õunmaa andis selle üle ERMile.

Astel ütleb, et eks mõni Kommunaari kingapaar ole ERMi kollektsiooni küllap varemgi jõudnud, kuid nüüd tuli tubli täiendus, mis hõlmab ka Kommunaari eelkäijate, saapavabriku Union ja teiste Kommunaariga liidetud ettevõtete toodangut.

Ent Kommunaari kogu ei ole üksnes kingad, vaid rikkalik materjal ühe suure Eesti tootmisettevõtte tööst, tootmisest, arengust ja igapäevaelust loomisest hääbumiseni. Ja tõsi, ka nõukogude aja kentsakustest, kuivõrd usinad käed on kaustadesse koondanud aastate kaupa tehase seinalehte kaunistanud propagandamaterjalid.

Naljakas, aga tegelikkus

Aru ja Astel tõstavad esile ka neljakümnendate aastate uhkeid töökangelaste auraamatuid, millest on lugeda, kuidas põhjaosakonna kloppijad, pealseosakonna steppijad, pealseosakonna särfijad, põhjaosakonna liistutõmbajad, põhjaosakonna kontsapassijad, pealseosakonna pukkijad, defektide parandajad ja muud tublid ametimehed täitsid kuunorme 180, 218, 302 või  rohkemgi protsenti.

«Mõni asi tänasest päevast vaadates võib tunduda naljakana, aga nii inimesed elasid. Kui kas või auraamatut vaadata, selles on ju kõik eesti nimed,» märgib Aru.

Astel juhib veel tähelepanu kõikvõimalikele tootekataloogidele, millest varaseim on aastast 1962, viimane 1992, samuti dokumentatsioonile, mille alusel jõudsid uued mudelid töösse. Mitmed karbi- ja albumitäied fotomaterjali (ka negatiividena) on toodetest, aga ka Laki tänaval 1985. aastal valminud uue vabriku ehitamisest, ehitamas oli siis Soome firma.

On ka välismaiste moeajakirjade ja -kataloogide väljalõikeid, võib-olla alusmaterjal uute mudelite «tootmisse juurutamiseks».

Aru lausub, et juba kahe aasta tagune näitus «Eesti uhkus. Tehtud Eestis» kinnitas, et Eesti Rahva Muuseum peaks enam tähelepanu pöörama ka tööstusele ja Kommunaari kogu vaid kinnitab seda. Seni on ERM tema sõnul pigem uurinud olmet, kogunud materjali selle kohta, kuidas inimene elab, toime tuleb, sööb, joob ja mida kannab.

Astel ütleb, et Kommunaari kogu väärtus on selles, et see on niivõrd terviklik, ent ta tõdes ka, et materjali mahukuse tõttu võtab selle läbi uurimine ja sellest näituse koostamine palju aega. Nii mahukas, et muuseum võttis mitu kuud aega, enne kui oldi valmis tutvustama, mille omanikuks nad õigupoolest said.

Kommunaari jalatsivabrik

• 1697 rajas kingseppade tsunft Tallinnas Härjapea jõele nahatöötlemise töökoja, samas kohas töötas nahaparkal Theodor Grünwaldt, kes rajas 1877 Maakri tänavale nahavabriku ja aasta hiljem ehitas kahekorruselise kivist tootmishoone.

• 1921 muudeti talla-, sadulsepa- ja rihmanahka tootnud ettevõte aktsiaseltsiks Union, aasta hiljem samanimeliseks saapavabrikuks.

• 1940 liideti Unioniga teisi jalatsitööstusi, 1951 nimetati ettevõte naha- ja jalatsitootmiskombinaadiks Kommunaar.

• 1982 valmis soomlaste sisustatud angaar, kus hakati valmistama puutallaga jalatseid, 1985 valmis Soome firma ehitatud ja Euroopa suurfirmade valmistatud tänapäevaste seadmetega vabrik Laki tänaval.

• 1991 toodeti üle kahe miljoni paari jalatseid, mida müüdi ka Rootsis, Soomes, Itaalias ja Kanadas.

• 1993 avati veel uus kauplus, kuid seejärel firma jagati ja selle sisseseade müüdi maha, osalt Soome ja Venemaale.

Tagasi üles