Rätsepmeistri proual täitus sada aastat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Juubilar Helmi Vals.

FOTO: Sille Annuk

Proua Helmi Valsile sättis tütar Eve Veede eile keskpäeval kübara pähe ja poeg Rein Vals sõidutas ta tooliga külaliste tuppa.


Ratastool ilmus sellesse kodusse vahetult enne juubelit. Helmi Vals käib ise üleval küll, aga kuna toast tuppa liikumine võtab üsna kaua aega, siis otsustas tütar, et lihtsam on, kui nad toovad majja liikuva tooli.

Sünnipäevalapse kleiti kaunistas valge pitskrae ja sõrmes helkis lai hõbesõrmus, mida Helmi teise käega muudkui silitas – see ta ema pärandus ja kallis mälestus.

Eile käisid Helmi Valsi õnnitlemas pere vanemad sugulased, peamiselt Helmi õe- ja vennalapsed, aga suur pidu ei olnud sellega möödas. Eeloleval nädalavahetusel on oodata kolme lapselast ja koguni seitset lapselapselast.

Helmi Vals ütleb enda kohta, et ta tervis on enamasti korras, vaid vahel valutab siit ja sealt. Rohkem teeb meelehärmi aga see, et peeglisse ei saa vaadata – silmad ei näe, ja kui sättida on vaja, peab tütart usaldama.

See naine on terve elu hinnanud häid kombeid ja käinud väga hästi riides.

Teisiti poleks see mõeldavgi olnud, sest ta kadunud mees oli Tartu kuulus rätsepmeister Johannes Vals.

«Ema on meil seniajani pere dispetšer,» kiidab tütar Eve Veede. «Tema ütleb, kes peab kellegi autoga ära viima, kes tooma, ning kontrollib, kas pojal, kes saab varsti 70, on ikka sall kaelas.»

Esimest korda läks Helmi Vals tööle üsna küpses eas. Seni oli ta oma rätsepast meest toetanud, klientide kuubesid ja pükse kokku traageldada aidanud ning lapsi koolist koju oodanud.

Kui Tartus aga Tartu hotell avati, sai temast korruse korrapidaja, kes jagas võtmeid, kontrollis tube ja suhtles klientidega. See töö meeldis Helmi Valsile väga.

Tütar ütleb, et nüüd üsna hiljuti kuulnud ta oma ema lausuvat: «Mina suren ära!» Kui tütar ehmatusega küsinud, miks siis ometi, vastanud Helmi: «Igavuse kätte!»

Tagasi üles